Toobal: mul on info, et Autorollo raha jõudis Reformierakonda

Järgneb Priit Toobali avaldus.

Olin Keskerakonna peasekretär üle kaheksa aasta. Selle aja jooksul oleme valimistel kas võitnud või tulnud napilt teiseks. Oleme jätkuvalt suurim Eesti erakond, mille liikmeskond, büroode ja töötajate võrgustik on üle-eestiline. Rahvas usaldab just meid kõige rohkem!

Vahepealne keeruline finantsseis on suures osas ületatud, erakonna võlad vähenevad.

Avaldus, mida praegu loed, jääb minu viimaseks avalikuks kommentaariks sel teemal. Tahan minnes mõnel teemal suu puhtaks rääkida. Kirjutan pikalt, et kõik võimalikud küsimused saaksid ammendavalt vastatud. 

Miks ma lahkun?

On ainult üks põhjus, miks ma tegevpoliitikast eemaldun ja see on lihtne ja inimlik. Peasekretäri töö on väga intensiivne. Kaheksa aastat on pikk aeg. Vajan vaheldust ja aeglasemat elutempot. Nagu teada, olen Viljandimaale Kildule rajamas ratsakeskust ja külalistemaja. See on suur projekt ja ma tahan seda korralikult teha. 

Suurt rolli mängib ka see, et Tallinnas töötades olen pikalt eemal olnud oma lähedastest Suure-Jaanis. Igatsen neid!

Olen väsinud ka pidevast meedia tähelepanust, vajan privaatsust. Olen tüdinud igasugu skandaalidest ja skandaalikestest, olgu nad siis tööalased või eraelulised. Veel kord, vajan privaatsust.

Ja olen väsinud pidevast õiguslikust tagakiusamisest. Palun ajakirjandusel ja erakonnakaaslastel seda soovi austada.

Millest sai alguse minu kriminaalasi?

Esiteks minu vastu algatatud kriminaalasi. Tean otseallikast, et tollane kapo Võru juht Odyn Vosman läks Jüri Luige juurde ettepanekuga mulle ja Keskerakonnale ära teha. Seati sööt, mida ma alla ei neelanud. Loodeti, et Luik korraldab mulle altkäemaksu andmise, aga meie muidugi vormistasime kapolt Luige kaudu tulnud vahendid ametliku annetusena, nagu seadus ette näeb. 

Ajakirjanikud ja poliitikud, kes te seda avaldust loete, esitage endale üks väga lihtne küsimus: Isegi kui ma olen kõiges süüdi ja enamgi veel, siis millises riigis me elame, kus kapo ametnik (kas siis omapead või pigem kellegi nõudmisel) püüab seada lõksu suurima opositsioonierakonna peasekretärile, et selle kaudu saada luba läbiotsimisteks erakonna kontoris, poliitikute kodudes jne?

Saate aru, kapo ise initsieerib altkäemaksu andmise, et keegi võrku püüda? 

Demokraatlik õigusriik? 

Või kas see on kokkusattumus, et kohe pärast seda, kui Jevgeni Ossinovski sai sotside esimeheks, algatati kriminaalasi tema isa suhtes? Lihtsalt juhuslikult samal ajal kui tema poeg hakkas rääkima koalitsioonileppe avamisest ja kohtus Savisaare ja teiste erakondadega, pidas nendega kõnelusi?

Mulle tundub, et isegi Reformierakond ei kontrolli enam seda mängu. Sadama asjas pole hetkel midagi poliitilist lauale pandud, aga küllap Michal ja Rosimannus ja teised saavad hästi aru, et just sellega neid ähvardatakse. 

Prokuratuuril ja kaitsepolitseil on alati võimalus sadama asjas uurimist laiendada, nagu nad heaks arvavad. 

Isegi Ansip tunnistas omal ajal, et kahtlustab, et teda ja kõiki teisi valitsuse liikmeid kuulatakse pidevalt pealt. Lugege seda lauset korra kiretult: Eesti Vabariigi peaminister kahtlustab enda ja oma kabinetikolleegide salajast jälgimist politsei poolt.

Kui kaugele peab see protsess minema, enne kui on hilja? Või ongi juba hilja? 

Eesti riik on mind süüdi mõistnud, kuid ma ise tean ju täpselt, mida ma teinud olen ja mida mitte. Paraku on mul pärast neid sündmuseid suur mure Eesti õigussüsteemi pärast. Kohutav on kuulata, kuidas selle valdkonna inimesed omavahel arutavad, kes on „kapo kohtunik“ ja kes mitte! Sellepärast pean õigeks kuulumist Euroopa Liitu. Usun, et see on hullema ära hoidnud. See on ka põhjus, miks ma juba lähiajal koos Lauri Laasiga pöördun Euroopa inimõiguste kohtu poole õiguse saamiseks.

Kindlasti saavad kõik aru, et asi pole üldse Toobalis või Laasis. Meie oleme mutrid, kapo sihtmärk oli ja on Edgar Savisaar ja Keskerakond. 

Kaitsepolitseinik Jaanis Muru tegi mulle läbiotsimise hommikul 6. jaanuaril 2012 ettepaneku kõik Edgar Savisaare kohta ausalt ära rääkida – eriti kirikurahaga seotud asjades. Ta lubas, et siis ei pea midagi läbi otsima ja selle asjaga edasi tegelema. 

Vastasin siis ja vastan ka nüüd, et mul ei ole midagi Edgari kohta rääkida. Ma ei asunud nendega koostööle ja õigesti tegin! Kapo majas olla vihast hambaid krigistatud, kui pärast kohtus süüdi mõistmist ja pärast möödunud aasta kongressi tegi Edgar mulle ettepaneku peasekretärina jätkata. Aga ühes politseiasutuses ei peaks keegi midagi krigistama, kui erakonnad valivad endale juhte või büroo töötajaid. 

Ja veel. Ma pean kogu selles asjas kõige jälgimaks avalikuks saanud tõsiasja, et kaitsepolitseis hoiti Savisaarele tema raske haiguse ajal vaid selleks pöialt, et ta jääks ellu ja temavastast uurimist saaks jätkata. Ebainimlik. 

Ärme õhuta sallimatust

Teiseks tahan rääkida meediast ja ühiskonnast. Suur osa ajakirjandusest püüab hetkel võidelda sallimatusega. Tuleb aru saada, et igal asjal on oma põhjused. 

Ühelt poolt on ühiskond muutunud sallimatumaks. Paraku ka Keskerakond ja meie poliitikud on teatud teemadel (näiteks kooseluseadus) aidanud õli tulle valada. Võimust on võtmas radikaalsus. Keskerakonnal on selle ärahoidmisel väga suur roll ja vastutus. 

Me oleme olnud pikka aega Eesti ühiskonnas tasakaalustavaks jõuks. Seda tunnistavad küll vist kõik, et suuresti tänu Keskerakonnale ei ole rahvustevaheline konflikt Eestis kunagi Eesti ühiskonda ohustanud. Välja arvatud 2007. aasta kevadel ja seda Reformierakonna süül ja õhutusel. Kuid ka siis võtsime enda peale Kodurahu foorumite korraldamise jne, mis suunas ka sel korral protsessi rahumeelse lahenduseni. 

Keskerakond peab selgelt tsentris püsima, vaid siis me suudame äärmused ära hoida, olgu selleks siis EKRE või Reformierakonna äärmuslus. Ja me ei tohi kunagi unustada, mis on meie erakonna olemasolu mõte. Kaitsta Eesti keskklassi ja sinna kuuluda tahtvate inimeste huve.

Kooseluseadus jne ei ole üldse asjad, millega me peaksime tegelema, vaid inimeste toimetulek ja õiglasem tulude jaotus ühiskonnas. See on meie tugevus. Kui eksime teelt, siis läheme koos EKREga sohu, mis Eestile midagi head ei tõota. 

Sallimatuse seemned külvas aga suuresti ka ajakirjandus ise. Olles erakordselt sallimatu näiteks siin elava vene vähemuse suhtes. Ollakse siiamaani. Mäletan, kuidas valimiste õhtul ERRi stuudios istus Aarne Rannamäe ja rääkis sellest, kuidas „Pronkssõdur võitis valimised“. Sorry, aga see ei ole ka normaalne suhtumine. Kõik inimesed on võrdsed ja ei ole nii, et ühed valijad on teistest paremad. Kõik, kellel on põhiseaduse alusel valimisõigus, võivad võrdselt meie riigi ja oma omavalitsuse tuleviku osas kaasa rääkida. 

Lahkun ka ERJKst

Kolmandaks, ERJK. Lahkun ka erakondade rahastamise järelevalve komisjonist. ERJK puhul on algusest peale tegemist värdmoodustisega. Sellest komisjonist on saanud osa opositsioonierakondade tagakiusamise aparaadist. 

Kuidas saab olla nii, et erakondade rahastamise komisjoni juhib koalitsioonierakonna esindaja Ojasalu, kellel endal on sada pattu hingel? Ja Tarand. Kallis Ülle, ma ei saa Sinust tõesti aru, mis põhjusel Sa Tarandi uuesti selle komisjoni liikmeks nimetasid. Ta esindab seal ju nominaalselt Sind, aga ta on kloun. Sisuliselt ei saa asjadest aru ja õiguskantsleri institutsiooni väärikalt ei esinda. Kas tõesti kartsid, et kui teed vahetuse ja paned komisjoni asjaliku ja pädeva inimese, siis ässitab ta meedia Sinu vastu? 

ERJK on Ojasalu juhtimisel korduvalt pigistanud silma kinni, vaadanud läbi sõrmede, kui teemaks on olnud koalitsioonierakondade rahastamine. Miks ei tegele ERJK Autorollost sularahana välja võetud vahendite jõudmisega Reformierakonda? Minu kasutuses on info, mis kuupäevade ja summade kaupa näitab, et Autorollost välja võetud raha jõudis Reformierakonnale. See teadmine on olemas ka prokuratuuril, aga ei kõssugi. 

Miks ei uurita Partsi ja Sesteri ühise nõuniku (erinevatel aegadel) rolli erakonna rahastamises? Tema rolli erinevatel perioodidel, kui suured hanked just Partsi ja Sesteri haldusalas toimusid - Energia (Auvere), transport (sh lennutransport) jne.

Edgar peaks kandideerima presidendiks

Erakonnale soovin nii presidendivalimistel kui ka kohalikel valimistel edu! Arvan, et Edgar peaks kindlasti presidendiks kandideerima. Me oleme suurim erakond, kõige rohkem eestimaalasi usaldab just meid. Just meis nähakse alternatiivi tänasele võimueliidile. Pealegi, Edgar oleks hea president! 

Hoiame Tallinna

Tallinnas on tehtud suuri ja ägedaid asju ja ma ei näe mitte mingit põhjust, et valija peaks selle tehtu, ja plaanitava, teiste erakondade kätte lörtsida andma. Head plaanid ja kokkuhoidev meeskond on see, mis tagab ka järgmistel valimistel Keskerakonna ainuvõimu Tallinnas. Aga siis tuleb ka kokku hoida! 

Mujal Eestis on valimiste seis segane. Pole isegi teada, kui palju linnu ja valdu olema saab, kus valimised toimuma hakkavad. Pole mingi saladus, et me oleme edukamad maakonnakeskustes ja suuremates omavalitsustes, väiksemates mitte nii väga. 

Üle aasta on jäänud aega tööd teha - võidame ka mujal.

Erakonnasisesest võimuvõitlusest

Mul on siiralt hea meel, et viimasel kongressil võitis Edgar. Kui 2011. aastal kandideeris Edgari vastu Jüri Ratas, siis võitlesin ma Ratase vastu oluliselt verisemalt kui nüüd, mil Kadri Edgari vastu läks. 

Kadri Simson oli see, kes mind omal ajal erakonna büroosse tööle kutsus ja Edgarile võimaliku peasekretäri kandidaadina tutvustas. Mul oli, või siis minu arvates on, temaga isiklik side. Oma hääle kongressil andsin loomulikult Edgarile, kuid mina ega minu meeskond ei kiusanud Kadrit. 

Nüüd vaadates, kuidas mitmed inimesed, kes enne kongressi toetasid Kadrit (peamiselt Reps, Vitsut, Aab ja teised) ei oska kaotades käituda, siis mul on kurb mõelda, kui nemad olekski kongressil võitnud ja täna erakonda juhiks. 

Hea, et nii ei läinud. 

Minu arvates on nende käitumine ja tegutsemine erakonna püsimajäämisele ohtlikuks muutunud ja paraku ei saa nad vist alati sellest ise aru. Probleem on selles, et võimuiha ilma programmita on hukatuslik igal juhul. Kui plaan piirdub sellega, et võtta võim (olgu see erakonnas või riigis), siis on see paraku tühine ettevõtmine. 

Erakonda juhtima sobivad ainult need, kellel on missioon, mis on laiem ja pikem kui enda karjäär või isegi enda erakonna tulevik. Need, kelle missioon on seotud Eestiga. 

Sellega lõpetan. 

Tänan Edgarit ja kõiki teisi, kes on mind toetanud ja toetavad. Soovin teile kõigile edu.