"Praegu ei näe ma ühtegi asja, mis meid rikkaks teeks"

Mida inimesed tegelikult tahavad, kui nad tahavad raha?

Kõigil inimestel on ainult kolme asja krooniline puudus või vajadus. Esiteks, vajadus olla keegi. Teiseks, vajadus teada ja kontrollida. Kolmandaks, vajadus olla õnnelik. Raha paistab neid kolme puudust ajutiselt korvavat – olukorrast olukorrani.

Mida nad saavad, tahtes raha, aga tahtes päriselt neid teisi asju? 

Piisav raha kogus tekitab rahulolu tunde, õnnelikkuse. Tundub, et olen võrreldes teistega keegi, kes enam puuduse käes ei kannata, olen parem, edukam, tunnen end kindlamalt. Aga päris rahu ikka ei saa, sest pean heaolu allikaid kontrollima, kaitsma ja vastavalt tegutsema. Selle käigus kaob sagedasti saavutatud rahulolu ja “mäel olemise” kindlustunne. Raha eest soetatud varaga on samad probleemid. Siit lähtuvalt saab teha järelduse, et olgu raha vähe või nii palju tahes – püsivat vastust kolmele puudusele ikka ei ole. Probleemid jäävad endiseks.

Missugustest emotsioonidest oleks ettevõtjal mõistlik loobuda?

Kõiki tegevusi viiakse läbi isiklike tunnete ja mõtlemise ajel. Sellised ajendid on kõigil. Nii on see olnud ja on. Ma nimetan seda vanaks paradigmaks. Võib olla on liiga innovatiivne teada anda, et on olemas ka üks uus paradigma – teadlik tegutsemine. Selle puhul ei ole primaarsed mitte tunded ja mõtlemine, vaid hoopis olulise ja ebaolulise eristamine, taip, intuitsioon, inspiratsioon, toimuva teadvustamine ja tegelikkuses orienteerumine ning vastav tegutsemine – arukus.

Iga tunne ehk emotsioon on olemuselt tegelikkust moonutav. Tihti on äriga tegelevatel inimestel, aga ka teistel, need paradigmad omavahel segunenud. Tulemuseks on kas ühte või kahte jalga lonkav inimene.

Vabaneda võiks vahest sellistest emotsioonidest, mis teevad kahju nii endale kui ka teistele. Need tekitavad kaugele ulatuvaid takistusi, probleeme.

Rahateema on alati emotsionaalne. Lahutage rahast emotsioonid ja vaadake – raha on teil endiselt alles. Raha on väärtuste ekvivalent, sellise suhtumisega on seda lihtsam liigutada. Rahakoti suurus sõltub sellest, mida ja kuidas sa oskad teha, kas see on teistele kasulik ja kui palju sa oled nähtav. Üha suuremat rolli mängib eetika.

Börsiinvestorit öeldakse juhtivad ahnus ja hirm. Äkki on need esimesed emotsioonid, millest võiks vabaneda?

Ahnus on – tahaks rohkem ja rohkem. Aga kuhu sa sellega välja jõuad? Paratamatu vajaduseni kokkukogutut kontrollida, et keegi teine seda endale ei saaks. Võib-olla aitab see tunda ennast rohkem kellenagi, olla paremal positsioonil, õnnelikum. Võib aga endalt kriitiliselt küsida: milleks sedagi tegelikult vaja on? Et olla teistest parem? Saadud vastust võiks üksikasjalikumalt uurida.

See meenutab üht tuntud lugu aafriklasest, kes naudib elu palmipuu all lesides. Mööduv valge soovitab tal kalale minna ja kala turul maha müüa, raha koguda, kuni ta saab osta mitu paati – ja siis elu nautida. Aafriklane küsib vastu, et mida ma sinu arust praegu teen.

Hirm on alati seotud kahe asjaoluga. Üks on saada naeruväärseks teiste silmis ehk tunda end emotsionaalselt halvasti. See on nagu karistus. Ja teine tuleneb tundmatust tulevikust. Pole teada, mida tulevik kaasa toob. Aga seda ei tea niikuinii keegi. Nii et hirm on ühelt poolt põhjendatud, teiselt poolt põhjendamatu. Hirmu saab ületada väga lihtsalt, kui mõista, et eksimine on inimlik. Sa ei teagi tulevikku, see on paratamatu. Lihtsalt lepid selle olukorraga ja ajad oma asja siin ja praegu. Õpid toimuva kaudu.

Kuidas võiks iseloomustada tänast Eesti ettevõtjat? 

Tänane ettevõtja on minu meelest kohanenud üsna hästi. Ettevõtlus muutub järjest tsiviliseeritumaks. Äritegevus on igal juhul üks korralik pingutus, mida palgatööjõud kunagi ei tee. Palgatöölisel on kaunis lihtne – teed oma töö ära ja oled vaba. Ärimees on rakkes kogu aeg. Lisaks peab ta oma tegevusi jagama konkurentide, turusituatsiooni, poliitika, seadusemuudatuste, maksuameti, juriidika, lepingute, töötajate jne vahel. See on suur pingutus ja oskus. Äri tegevad inimesed teavad väga hästi, et nad ei suuda ise seda kõike ära teha, ja loodavad palgalisele tööjõule. Sagedasti aga ei vasta see vajadustele, tekitades lisaprobleeme. Valitseb vajalike oskuste ja eetikaga tööjõu puudus. Ma arvan, et iga ettevõtja unistus ettevõttest on selline, kus oled laabumises kindel. Paraku on Eesti elanikkond väike ja valikuid eriti ei ole. Siis tuleb koolitada, samas on kasutegur ka siin üpris väike. Nii see osa vindubki. Igal juhul – müts maha eetiliste äriinimeste ees!

Kunagi Brasiilias olles küsin kohaliku käest – mis sellest maagist saab, mida te siin kaevandate? Ta vastas, et see läheb üle ookeani Ameerikasse. Seal toodetakse sellest terast ja metallitooteid. Ma imestasin selle peale. Eestis vast ei ole enam täna sellist arusaamist ärist. Küll aga ostetakse sisse rauda ja valmistatakse sellest mingeid tooteid. Võetakse mets maha ja tehakse sellest eksportlauad. Või siis müüakse mujalt ostetud tooteid kallimalt edasi. Ma olen mõelnud, miks meil on nii vähe tooteid, mis on tehtud Eestis. Tellides läheb kauba kättesaamiseks mitu nädalat – see tuleb kuskilt mujalt riigist. Suurem osa minu Eestis teenitud rahast läheb kuskile välismaale. Mulle meeldib sakslaste mentaliteet. Nende kaupadel on hea kvaliteedi ja hinna suhe. Sakslane ostab omal maal toodetud kauba kõigepealt. Kui seal soovitud asja ei tehta, alles siis ostab võõramaist. Raha jääb oma riiki ja see on nende rikkuse alus. Tellisin hiljuti sealt ühe tööriista. Oma veebilehel toonitavad nad: ei ole tehtud Hiinas.

Miks ei võiks meie enda toodang olla usaldusväärne, kvaliteetne ja esmanõudlusega? Innovaatika, disain, julgus, kvaliteet, rahastus ja oskus turundada võiksid olla täna äris rohkem esindatud.

Meil võiks olla selline pikaaegne riiklik poliitika. Raha võiks ju riiki tulla ja siia koguneda. Võib-olla on eesti ärimees ettevaatlik, võib olla mugav, või tahab kiiresti tulu teenida. Võib olla ei ole täna valitsev olukord soodus.

Aga kes looks soodsa ärikeskkonna? Äriinimene seda teha ei saa, see kuulub poliitika ja riigisruktuuride valdkonda. Sealt praegu tuge näha ei ole. Pigem vastupidi. Vahest ma mõtlen, et kuidas on võimalik, et riigiaparaadis töötavad inimesed ei saa aru, et nende palgaraha tuleb peamiselt äriga tegelevatelt inimestelt. Nad ju kah nende palgal.

Välismaal olles küsitakse minult sageli, et mida te Eestis toodate, midagi erilist? Skype’i tead, küsin vastu. Seda teatakse. Aga edasi? E-riik, ID-kaart. Aga edasi? TransferWise? Taxify? No ei olegi midagi öelda. Kas teile ei tundu, oleks vaja mingit uut vaadet, täiesti uusi ideid?

Millal me rikkaks saame?

Praegu ma ei näe ühtegi asja, mis meid rahvusena rikkaks teeks. Iga eestlane võib sellest aru saada, vaadates oma ajalooliselt väljakujunenud mentaliteeti. Vaadake enda suhtumisi, arusaamisi, hoiakuid – maailmapilti. Ja saate isegi aru. Kõik ongi selles kinni. Vanas mudelis, mis on juurdunud väga sügavale.

Minu äri on koolitus. Ma ei õpeta, kuidas peaks elama ja tegutsema. Õpetan, kuidas iseseisvalt vabaneda piiravatest hoiakutest. Usu või ära usu, inimesed võivad end muuta palju tegutsemisvõimelisemaks, kreatiivsemaks. Lõputu võidujooks ajaga on lõppenud, tegutsemisefektiivsus on tõusnud kordades, närvid on korras, teavad, mida teevad. Ärid lähevad hästi. Võib olla nendest inimestest saabki alguse rikkaks saamine. Elame näeme.