Lihaveise kasvatajad märgi pärast tülis

Kolm aastat tagasi töötasid Liivimaa Lihaveise liikmed välja kava, millega pandi paika nõuded, kuidas tuleb veiseid kasvatada, et saada vastava kvaliteediga liha. Riik sertifitseeris kava 2014. aasta juunis ning praeguseks järgib selle nõudeid 47 lihaveisekasvatajat. Kvaliteedikava nõuetele vastava liha tootmine on kõva sõna ka ekspordis, mida Liivimaa Lihaveis selle aasta alguses alustas, ning see on suurendanud ühingu käivet 100 protsenti. „Eksport on võimalik suuresti just tänu sellele kvaliteedimärgile, sest välisturgudel on see väga oluline müügiargument,“ ütles MTÜ Liivimaa Lihaveis juhataja Katrin Noorkõiv.

Alates 2014. aastast eristab Liivimaa Lihaveis tooteid märgiga „Riiklikult sertifitseeritud rohumaaveiseliha“. „2015. aastal muutsime toodete kujundust ning lisasime sõnale „rohumaaveis“ ka rohelise veise kujutise ning tulime nende pakenditega Eestis turule,“ rääkis Noorkõiv. „Selle märgiga tooted olid müügil kaubamajades, Coopi poodides. Samal aastal võitis selle kujundusega meie toode parima mahetoote auhinna.“

Paar kuud pärast Liivimaa Lihaveise toodete turule jõudmist esitas Arke Lihatööstus patendiametile kaubamärgitaotluse, mis sisaldas nii sõna „rohumaaveis“ kui ka rohelist pulli.

„Arke vaatas, et meie rohumaaveis on eristuv, ja kuna see ei olnud patenteeritud, siis nad tegid ise selle asja ära,“ ütles Noorkõiv ja selgitas, et kvaliteedimärk ei saa võrduda kaubamärgiga, sest siis ei oleks kvaliteedikaval enam mingit mõtet. „Ehk siis kvaliteedikavaga liitunud ettevõtjad tagavad tarbijale, et liha on kasvatatud keskkonnasõbralikult, on tervislik ja maitsev, Arke ei taga aga midagi ja kasutab lihtsalt sarnast märki. See on tarbija eksitamine,“ ütles Noorkõiv. Ta lisas, et üksteise edukate toodete kopeerimine on Eestis vähemalt toiduainetööstuste hulgas ülimalt levinud tegevus – nii kui on näha, et mõnel tootel läheb hästi, ilmub kohe turule konkurendi tehtud koopiatoode.

Juhuslik kokkulangevus?

Arke Lihatööstuse juhataja Andres Trumm ütles, et vaidlus kaubamärgi teemal on väga ebameeldiv, kuid samas ei tunne ta, et Arke tööstus oleks midagi valesti teinud. Ta selgitas, et juba 2010. aastal loodud Eesti-Šveitsi ühisfirmas Vianco ACB oli šveitslastel kava, kuidas tuleb veiseid pidada, et nende liha vastaks turu kõrgetele nõudmistele. Rohumaaveise liha on Šveitsis Trummi sõnul väga hinnatud ning neil oli huvi seda Eestist osta, kuna neil endil liha ei jätku.

„Et hakata meil loomi nõuetele vastavalt kasvatama, tegime projekti Baltic Grassland Beaf, mis on sisuliselt detailne veisekasvatuseeskiri. Töö läks selle järgi käima ja 2014. aasta alguses nägime, et liha hakkab üle jääma ka Eesti turu jaoks. Siis otsustasimegi, et on vaja teha kohalik kaubamärk ning võtame selleks sõnaühendi „Eesti rohumaaveis“ ja rohelise veise kujutise,“ rääkis Trumm. Ta kinnitas, et ettevõte jälgib pingsalt, kes mida müüb. „Ka sel puhul uurisime kaubanduskette, kas keegi müüb sellise nime all liha. Aga ei müünud! Seega läks taotlus patendiametisse sisse ning kaheksa kuuga sai see ka registreeritud.“

Katrin Noorkõiv ütles, et Grassland Beafi eeskiri erineb oluliselt Liivimaa Lihaveise kvaliteedikavast. Üks peamisi erinevusi on seal asjaolu, et viiendiku looma söödast moodustab teravili, kuid rohumaaveise sööt tuleb 100protsendiliselt rohumaalt.

Trummi sõnul tuli tänavu juulis Liivimaa Lihaveiselt nendele kuri kiri, et selline märk on juba olemas ja Arke peaks lõpetama selle kasutamise. Trumm ei leia, et nad oleks midagi valesti teinud. „Kui keegi üldse eksinud on, siis võib-olla oleks ka patendiamet võinud hoolikamalt kontrollida, kas samalaadne märk on juba olemas.“

Arke Lihatööstus on 23 aastat vana ning müüb ja töötleb valdavalt Eestimaist sea- ja veiseliha. Just viimastel aastatel on Trummi sõnul hästi näha, kuidas inimesed otsivad uusi maitseid ning on uuesti avastamas ka veiseliha.

Ammused koostööpartnerid

Liivimaa Lihaveise ja Arke lihatööstuse kaubamärgi-saaga teeb pikantseks asjaolu, et need ettevõtted on ammused koostööpartnerid. Nimelt on paljud Liivimaa Lihaveise liikmed kasutanud just Arke tapamaja teenuseid, sest tööstus asub Põlvamaal ehk parajas kauguses Liivimaa Lihaveise liikmetest. „Meele teeb mõruks ka see, et me tunneme Andres Trummiga teineteist aastaid ning ta pidi teadma meie kvaliteedikavaplaane ning sellega seonduvat. Seega ei saa ka väita, et märkide sarnasus oleks juhuslik või et praegune olukord on tekkinud teadmatusest,“ ütles Noorkõiv.

Praeguseks on Liivimaa Lihaveise liikmed Arke tapamaja teenustest loobunud, kuid Trummi sõnul pole see neile suur kahju.

Toidukvaliteedikavade märgistuse kaitse vajab täiendamist

Kuigi toidukvaliteedikavade märgistusele on kaitse olemas, vajavad kehtivad meetmed täiendamist, leidis maaeluministeeriumi kaubanduse ja põllumajandussaadusi töötleva tööstuse osakonna juhataja Taavi Kand.

„Toidukvaliteedikavade märgistusele on ka hetkel kaitse olemas, kuid selle rakendamiseks on oluline järgida kõiki vajalikke tingimusi. Samas peame tõdema, et praegu kehtivad meetmed toidukvaliteedikavade märgistuse kaitseks vajavad täiendamist, ning tegeleme praegu aktiivselt sellega, et töötada märgistuse kaitseks välja parem ja selgem lahendus,“ ütles Kand. Maaeluministeerium on selles küsimuses pöördunud nii Euroopa Komisjoni kui ka justiitsministeeriumi poole.

Justiitsminister Urmas Reinsalu vastas paari kuu taguses kirjavahetuses maaeluminister Urmas Kruusele, et kvaliteedikava märgistuse kaitsmiseks sobiks paremini selle registreerimine garantiimärgina. Reinsalu kirjutas ka, et kui märgistus juba osundab keskmise tarbijaskonna silmis teatud omaduste olemasolule, tuleks sellise tähise registreerimisest üksikkaubamärgina keelduda.

„Kvaliteedikava märgistusena kasutatava tähise registreerimine üksiku tootja poolt tähendaks seda, et (teistel) kvaliteedikavas osalejatel ei oleks võimalik seda märgistust kasutada. Sellisel eesmärgil registreerimistaotluse esitamine oleks pahatahtlik ning heade kommete vastane. Seda eriti juhul, kui taotleja ise kvaliteedikavas ei osale ning märgistuse kasutamiseks õigustatud huvi ei oma,“ kirjutas Reinsalu. Sõltumatu otsuse selles küsimuses teeb patendiamet.