Mihkel Raua viis kuldreeglit

Niisama hästi võib õnn selja pöörata ka pärast lootuste krahhi meis endis. Raud avaldas publikule viis kuldset reeglit, mis on aidanud tal seda krahhi vältida ja minna kõigi takistuste kiuste elus tõusuteed.

1. Alandused töötavad su enda kasuks. Tegelikult ka!

„Meie kõigi elud koosnevad siksakkidest. Enda elu siksakke pean ma sellisteks hetkedeks, mis on ebameeldivad ja kurvad, natuke isegi nukrad,“ ütles Raud. Ja rääkis seepeale alandustest, mida on ebameeldiv kogeda. Aga kui pigistada neist välja drive või mootor, mis tegutsema paneb, siis viivad need tema sõnul elus edasi ja märksa kaugemale, kui neid kogemata.

Raud meenutas ühte nooruspõlve häbiväärset seika, kui šveitser oli ta Kaunase restorani ukse taha jätnud, sest teda ei peetud tõsiseltvõetavaks muusikuks. „See oli mu elu defineeriv hetk. Ma mõtlesin umbes nii, et ühel päeval seisan ma 300 Eesti ettevõtja ees ja räägin, kui fantastilist elu ma olen elanud. Ühel päeval … Kogu ülejäänud aja olen selle hetke nimel töötanud,“ rääkis Raud alanduste karastavast jõust, sest just nii peabki tema arvates alandusi tõlgendama.

2. Ebaõnnestuda on okei!

Eestis on kombeks pidada luuseriteks neid, kes äris ebaõnnestuvad. Ameerikas on vastupidi. Seal peetakse luuseriteks neid, kes pole kunagi ebaõnnestunud. Kuid seejuures unustatakse ära, et ebaõnnestumisel on võime muuta meid tugevamaks. Nii nagu ebaõnnestumine õpetab asju, nii õnnestumine ei õpeta.

„Need ettevõtjad, kel läheb lepase reega, ma ei usu küll, et neid väga palju on, aga nad ei õpi protsessi käigus midagi. Need vähesed õpptunnid, mida olen eluhariduse juures saanud, on need hetked, kus mul on läinud tuksi, kus ma olen teinud valesid valikuid, ja ma teen neid jätkuvalt. Nii nagu alandused, nii on ka ebaõnnestumised hirmsad ja negatiivsed asjad, kuid veidral moel hoiavad nad mind elus ja käimas,“ märkis Raud.

3. Murra enda sees pesitsev koll!

Raua sõnul varitseb see koll meid igal pool. Ta on kõigis nendes vabandustes, mida endale esitame, kui hommikul üles ärkame ega viitsi igapäevaseid kohustusi täitma asuda.

„Olen paar raamatut kirjutanud. Inimesed küsivad, kuidas see käib ja kust inspiratsiooni saad ja mis sind hommikul tööle paneb. Ma vastan, et ma hakkan kirjutama siis, kui inspiratsioon tuleb, õnneks tuleb ta igal hommikul kell 9,“ rääkis Raud, märkides, et kui esimest sammu ei astu, siis ei saagi inspiratsioon tulla.

Ta soovitas lugeda Steven Pressfieldi raamatut „The war of art“, kus räägitakse sellest samast kollist, kes teeb kõik endast sõltuva, et sa ei saaks kunagi olla see inimene, kes sa olla tahaksid. See koll on inimese kõige suurem sisemine vaenlane, mida autor nimetab vastupanuks.

4. Õpi kriitikat ignoreerima!

Teine sisemine vaenlane on kriitika, mida meie kohta tehakse. See võib olla kõige suurem takistus ja sein selle vahel, kes me oleme ja kelleks saada tahame või saama peame. Selle kriitikaga peab õppima toime tulema ja seda tuleb ignoreerida. „Kuigi inimesed väidavad, et kriitika võib olla edasiviiv jõud, siis minul see kogemus puudub,“ märkis Raud, lisades, et kriitika on tema jaoks see, kui keegi takistab tal teha seda, mida ta teha tahab, ja selgitab, et tal on isiklik arusaam kriitikast. Seda, mida tavaliselt mõistetakse positiivse kriitikana, käsitab Raud pigem heasoovlike nõuannete või tähelepanu juhtimistena. Kriitikaks peab ta aga puhtalt negatiivseid ja sisutühje kommentaare asjatundmatutelt tegelastelt.

„Kirjutasin kunagi Eesti Päevalehte arvamuslugusid. Ma põlesin neid kirjutades, sest olin veendunud, et see, mida kirjutan, on õige. Siis tekkisid anonüümsed netikommentaarid. Lugesin neid. Sain mõistliku ja enesekindla inimesena aru, et need on jama ja see ei peaks mind puudutama. Aga kui hakkasin järgmist artiklit kirjutama, siis alateadlikult, endale aru andmata, tahtsin tegelikult nendele kommentaatoritele meeldida. See oli professionaalse suitsiid,“ meenutas Raud ja lisas, et need on tegelikult asjad, mis takistavad meil jõudmast sinna, kuhu jõuda tahame.

5. Jaga end erinevate tegevuste vahel!

Raua sõnul on tal justkui üheksa ametit ning loodetavasti pole kümnes nälg. Kui tema käest küsitakse, kellena ta end defineerib, kas kirjaniku, muusiku, saatejuhi või veel kellegina, siis vastab ta: „Ma defineerin end selle järgi, mida ma parajasti teen. Kui kirjutan, olen kirjanik, kui mängin kitarri, olen muusik jne."

Põhjus, miks ta end paljude asjade vahel jagab, on ühest küljest seikluslik ja teisest küljest praktiline. Seikluslik selles mõttes, et talle meeldib proovida ja teha uusi asju, olgugi et mõningatest kipub tüdinema, mõned ei tule nii hästi välja. Praktiline põhjus peitub selles, et kui üks asi kukub ära, siis on olemas teine asi. „Mitme raua tules hoidmine on oluline, kuna mul on pere ja seoses sellega ka teatavad kohustused," ütles Raud, „võib-olla on see teatav ebakindluse märk, kuid ettevõtjana on sellele hea mõelda.

„Mul on paaniline hirm nende asjade pärast, mis on mulle justkui sülle kukkunud. Mul on hõbelusikas kogu aeg suus olnud: mu vanemad olid kirjanikud, ema on siiani, meie kodus viibis kultuuritegelasi, see mõjutas mind. Ma olen õppinud aru saama, et see ei pruugi nii alati olla, nii jääda. Korra nädalas mõtlen nendele Eesti heerostele ja popstaaridele, kes on oma elu lõpus täielikku vaesusesse jõudnud,“ pihtis Raud.

Kui täna tegeleb kellegi firma raamatupidamisega, siis ta peab arvestama, et viie aasta pärast ei ole seda teenust enam sellisel kujul vaja. Nii läheb paljude teiste asjadega ka. Ettevõte peab arenema, muutuma ja olema valmis selleks, et selle sama töö teevad lühikese aja pärast ära robotid.

„Oleme harjunud lohutama end mõttega, et robotid on vaid ulmefilmides ja seda värki ei tule. Ma käisin selle aasta jaanuaris maailma suurimal elektroonikamessil, kus olid kohal ettevõtted, mis tegelevad elektroonika valmistamisega. See jutt, et robot ei ole empaatiavõimeline, et robot ei saa teha asju, mida inimesed teevad, ei vasta tõele. Robotid näevad väga nunnud välja, nad on võimelised ära tundma meie lapsed, nad võivad meie lapsi hoida, saata meile SMS’e, kui laps koju jõuab. Robotid võivad mõõta lapse temperatuuri. Lapsed ise tahavad robotitega koos olla ja see kõik ei juhtu mitte kümne aasta pärast, vaid kohe,“ rääkis Raud ja lisas, et nendeks muutusteks tuleb valmis olla.

Kolm küsimust Mihkel Rauale

Minu silmis oled sa kaubamärk. Kui teadlikult sa enda nime kui kaubamärgi kasutamisega tegeled?

Tegelikult ei tegele. See võib kõlada uskumatult, aga tegelikult ma hommikul ei alusta päeva sellega, et mõtlen, kuidas ma selle Mihkel Raua veel lahedamaks märgiks teen, kui ta on. See ei ole nii. Ma annan endale aru, see kõlab pahasti, ma saan aru, et tänu oma nimele ma võin mingeid asju teistmoodi teha, kui siis, kui ma olin 40 aastat tagasi seal Kaunase restorani ukse taga.

Igapäevast enda brändi nimel töötamist ei ole, ei mõtle selle peale. Ma tahaks loota, et see kõik tuleb orgaaniliselt, iseenesest.

Mida kogemus avalikus sektoris sulle õpetas?

Avalik sektor riigikogu töö kohta on natuke nagu eufemism. Eks ta õpetas seda, et ega ma kõiki maailma asju oma elus ei pea ka proovima. On mingid asjad, mida võivad ka teised inimesed teha. Aga see oli huvitav periood. Oli põnev kogemus. Sai väga palju uusi teadmisi. Käisin justkui nagu ülikoolis ja õppemaksu ei pidanud maksma ja natuke maksti isegi peale… See kõlab väga halvasti.

Kõige rohkem õpetas see mulle inimpsühholoogiat. See meenub mulle tegelikult seoses ühe episoodiga lapsepõlvest. Oma hea sõber Hendrik Sal-Salleriga, kellega olime juba lapsepõlves head sõbrad, läksime ühel suvel tšehhidele appi lõbustuspargi atraktsioone püsti panema. Minu lemmik atraktsioon selles lõbustuspargis oli "Kellukeste tee". See meenutas natukene Ameerika mägesid, aga polnud päris see, kuid siiski üsna ohtlik ja vägev sõit. Me sattusime Hendrikuga seda "Kellukeste tee" ülespanemist assisteerima ja seda juhendas viisakalt öeldes vaevu meelemärkuse piiril olev tudisev tšehh. Ja iga kord, kui me küsisime, kas siia peaks poldi panema, lõi ta käega. Ma ei taha öelda, et Eesti Vabariik on nagu "Kellukeste tee", aga ma olen näinud natukene lähemalt, kuidas teda ehitatakse. Ja võib-olla ma oleksin grammikene õnnelikum inimene, kui ma päris kõike ei teaks.

Üldiselt ma tahan loota – ja mida muud ma saangi sellisel suurel foorumil öelda –, et me kõik oleme kindlates ja heades kätes.

Mida tähendab sinu jaoks lause "Ara iial ütle iial"?

See tähendab seda, et ei tasu hoida ennast oma varasemate väljaütlemiste pantvangis. Selle poliitikajutu juurde korraks tagasi tulles: ma kunagi teatasin, et ma ühinen erakonnaga ja kandideerin riigikokku. Siis leidsid irvhambad üles ühe minu viis-kuus aastat tagasi Õhtulehele antud intervjuu, milles oli lause, et need inimesed, kes lähevad poliitikasse, on kas lollid või ebaausad või midagi sellist. Väga radikaalne ütlus kõigi nende inimeste kohta, kes seal osalevad.

Ja nad viskasid selle mulle nina alla, et kuidas siis nüüd on, ütlesid ju niimoodi ... Aga veel lõbusamaks läks asi siis, kui ma otsustasin riigikogust ära tulla. Siis ütlesid needsamad irvhambad, et oot-oot-oot, sa pead ju riigikogus olema, sa ütlesid ju, et sa oled seal.

Kui võtta kaasa siit üks moraal, siis see oleks järgmine: oma varasemate väljaütlemiste pantvangis olemine on kõige rumalam asi, mida on võimalik teha. Paljud teist on kindlasti abielus, nagu minagi olen, eks. Ja kui minnakse ennast paari panema, nõutakse meilt teatud lubadusi. „Kas sina Tiit tõotad olla aegade lõpuni Mannile ustav?" Mida sa sellises olukorras siis teed. Ütled, et "Praegu muidugi, praegu ma tõesti armastan teda, aga kunagi ei tea... Äkki Mann hakkab ringi tõmbama ja ... ma ei saa midagi kindlat öelda."? Minu meelest on täiesti okei öelda ühel hetkel asju, mis sellele hetkel tunduvad õiged, aga hiljem ümber mõelda. Minu meelest on see täiesti fine. Mida sa siis teed? Oled õnnetus abielus, sest sa 15 aastat tagasi lubasid kuskil, et ma olen aegade lõpuni õnnelikus abielus. See on see, mida ma mõtlen väljendi all „Ära iial ütle iial".

.