Geomeetriline mees - Jaanus Orgusaar

ERKIs moekunsti õppinud mees nimetab oma suureks mõjutajaks 1960ndate bioonilist arhitektuuri, saab lugeda Äripäeva Sisustaja ajakirja veebruari numbrist. See on inspireeritud loodusvormidest, jätkusuutlik, strukturaalne, oma reeglistikuga, kus ei kasutata ülemääraselt ressurssi. “Kõik on tasakaalus ja sünergias,” kirjeldab disainer Jaanus Orgusaar end mõjutanud arhitektuurivoolu, kuid kõik see kehtib ka tema enda loomingu kohta.

Oma kujunemisteed kirjeldades on Jaanus Orgusaar algusest lõpuni tänulik oma vanematele, kes tema kunstihuvi märkasid ja ta juba lapsena kunstikooli panid. “ERKI oli lahe selles mõttes, et see andis vabad käed. Saime nii joonestamist kui ka krokiid. See andis laia baasi, mille pinnalt ükskõik kuhu suunda edasi minna,” räägib Orgusaar, kes töötas pärast kooli jalatsidisainerina. Kuna sel ajal polnud aga piisavalt klientuuri, kes käsitööjalatseid soovinud ja väärtustanud oleks, otsustas Orgusaar mööbli ja arhitektuuri juurde peagi edasi liikuda.

Sümbioos loodusest ja geomeetriastEnamik tooteid valmib Jaanus Orgusaarel vineerist. Riiulid veekindlast kasevineerist, lambid lennukivineerist, kui täpsem olla. “Sellest on tehtud lennukimudeleid ja kunagi valmistati sellest päris lennukeid ka, siis kui olid veel puust lennukid,” ütleb ta. Omadustelt on see stabiilne materjal, ühtepidi saab painutada, teist pidi on ta tugev. “Võrreldes IKEA või mõne muu kiirmööblitootjaga, kes pakuvad saepuruplaati, on vineer püsivam,” mõtiskleb ta. “Kruvid püsivad sees!”

Ideed tulevad Jaanus Orgusaarel pliiatsist. “Üks minu suurimaid huvisid on geomeetria, looduslikud ornamendid, struktuurid. Looduses on kõik olemas. On vaja lihtsalt üles leida. Huvitav on protsess, kuidas soovitud toode sellest kujust tuletada, välja mõelda. Kuidas tekitada lõikejooned ja kõrgemad punktid, kuidas vorm saavutada,” püüab ta sõnadesse panna oma ideede vormumist. “Selles on sümbioos loodusest ja geomeetriast. Geomeetria oma algsel kujul on ju fundamentaalne, seal on kõigest viis põhikujundit, mida nimetatakse Platoni kehadeks.”

“Paljud ütlevad, et disain ei ole kunst,” jääb Orgusaar mõttesse. “Aga miks ta ei võiks olla? See ongi loominguline väljendus. Ma ei taha paista silma erilisusega, et teen midagi enneolematut selleks, et eristuda, pigem tahaksin olla enneolematult äratuntav. Minu disain on kuskil olemas, ta on loodusest nopitud, kas vägisi või mitte, aga disainitud tarbeesemeks.”

Nagu muusikud tuurilKui arhitektid peavad osalema arhitektuurivõistlustel, siis disainerite osaks on käia messidel oma tooteid tutvustamas. Nagu muusikud tuuril. “Mugav on siis, kui seinad on kohapeal juba püsti,” räägib Orgusaar, “muidu on vaja tõesti mitu päeva varem kohale minna ja kõigepealt ehitama hakata. Nüüd Kölnis oli lihtne, oli vaja lihtsalt kohale minna,” ütleb Orgusaar, kes on just jaanuaris peetud Kölni sisustusmessilt tagasi jõudnud.

“Disainerite jaoks on ju ka võistlused olemas, aga need on rohkem populariseerimise mõttes ja et välja tuua uut ja huvitavat,” ütleb Orgusaar, kes ise osales viimati umbes viis aastat tagasi, sest edaspidi on samale ajale sattunud hoopis erinevad sisustusmessid. Need on tema sõnul enda maailmale teadvustamise jaoks oluline koht. Samuti tuleb messidel välja see, mis inimestele silma jääb. “Nagu muusikas tihtipeale, kunagi ei tea, missugune pala popiks saab, aga see ei pruugi üldse olla see, mida looja paremaks pidas,” muigab ta.

“Meil on põhiliselt kaks toodet, mis on ennast kinnitanud ja tuntuks saanud,” ütleb Orgusaar oma äsjavalminud kataloogi lehitsedes ning Comb ja Dune riiuleid näidates. “Tänu nendele saame lihtsamini tutvustada ka oma muid tooteid.”

Praktilised skulptuurid kodus“Mida rohkem asju müüd, seda rohkem saad aru, et see asi peab ikkagi praktiline olema,” rõhutab Orgusaar disaini praktilist poolt. “Lihtsalt kunsti pärast ei saa asju teha. Mul varem oli hästi palju ideid, toorikuid ja plaane, aga lõpuks peab ikka valima kaks-kolm, millega edasi minna ja tehnilist külge parendama hakata.”

Dune riiuli puhul on praktiline selle suurus, kuna inimestel on palju raamatuid ja asju vaja ära paigutada. “Kuna see toode on väga suur, siis ma tunnen vajadust minimeerida selle materjalikasutust,” ütleb Orgusaar ja sõnab, et selle riiuli puhul ei teki materjalijääki. Kogu riiul on kolmest vineertahvlist nii välja saetud, et igale kujundile on oma vastand olemas. “Võib arvata, et see põhimõte on mingi asja väljamõtlemisel takistavaks asjaoluks, aga tegelikult saab nii mõelda küll. Reaalselt see lööb vastu rahakotti, kui lennutad seda materjali – vineer on ju kallis ja kvaliteetne materjal,” hindab Orgusaar disaini kõrval ka säästu.

Comb on skulpturaalsem ja Orgusaare sõnul pigem spontaanne ost. “See polnud riiulina algselt mõeldudki. Mul oli arhitektiambitsioon ka, seniajani tegelikult. Tegin geodeetilisi kuppelkoorikuid ja see oli kolmnurkadest kokku pandud, nii et kaheksast sellisest riiulist moodustub kera. Aga sõber ükskord tuli ateljeesse ja küsis, miks ma sellest riiulit ei tee. Endal käis ka see mõte läbi, aga siis tundus see vägivaldne idee, sest sellel kujundil ei olnud pinnad paralleelsed ja tekkis praktilisuse küsimus. Lõpuks võtsin end kokku ja tegin ta riiuli vormi,” kirjeldab Orgusaar nüüd ühe oma populaarsema toote sünnilugu.

Lambimaailm on Orgusaare sõnutsi aga rohkem settinud ja väljakujunenud, et neid on vaja messidel lausa eraldi tutvustada. Muidu ei panda neid riiulite kõrval alati tähele. “Põhjamaa disain on tagasihoidlikum, minimalistlik ja niivõrd väljakujunenud, et meie lambid tunduvad vist liiga intensiivsed,” mõtiskleb ta. Voolavad vormid ja struktuur vajavad eraldi esile toomist, et inimesed neid üldse märkaksid.