Restoranitest: kalakohvik väärib Michelini tärne

Ranna- ja kalakohvikuid võiks olla täis kogu Eesti ligi 4000 kilomeetri pikkune rannajoon. Kui neid oleks üks iga viiekümne kilomeetri kohta, teeks see ühtekokku ligikaudu 80. Praegu on rannarestorane-kohvikuid parimal juhul paarkümmend, nii et ruumi jätkub. 

Michelini restoranitärnide loogikat järgides saaks Dirhami kalakohvik minult kolm tärni, mis tähendab, et väärib ekstra kohalesõitu. Esimene tärn oleks mõnusa toidu ja joogi eest, teine kauni ümbruse eest ja kolmas julguse eest sellises taganurgas toitlustuse riskibisness ette võtta. 

Dirhami kalakohvik kuulub nende haruldaste ehitiste hulka, mis on seest suuremad kui väljast. Väljast vaadates on tegemist väikese putkaga, pigem kioski kui kohvikuga, seestpoolt teeb selle suureks avar merevaade ja menüü, mis on suurem, kui sellises kauges nurgas oodata oskaks. Suurem ei tähenda sealjuures mitte suuremat valikut, vaid suuremaid maitseid.

Räimed nagu modellid moelaval

Räimed, mille väärikuse ja õiguse eest kuuluda „parematele“ laudadele pidas Eesti köögi grand old man Dmitri Demjanov veel kümmekond aastat tagasi visa võitlust, on nüüdseks restoranikõlblikuks tunnistatud. Taldrikutele ilmuvad nad nagu modellid moelavale, iga kord eri rüüs ja erineval moel tuunitud. Tundub, et nende väikeste kalakestega on nüüdseks tehtud juba kõik, mis teha võib, igal võimalikul moel maitsestatud, praetud, marineeritud, soolatud, peenestatud, rullitud.

Ometi suutis Dirhami väike kalakohvik oma räimedega veel kord üllatada: seekord olid praeräimed saanud kerge safranimaitsestuse ja räimerullidel oli katsetatud vanilli võlujõudu. Vanillikatsetusi on kalaga ennegi tehtud, kuid enamasti võõraste valgete kaladega, mitte koduse räimega – sobib küll, miks mitte. Safran, vürtsidest eksootilisemaid ja hõrgumaid, tõstis koduse praekala aga senikogematutesse sfääridesse.

Järgmiseks üllatuseks oli suitsetatud tuulehaug, mis ilmus lauale efektselt – kogu oma pikkuses, justkui pistoda. Suitsust kuldse jume saanud naha all oli peidus kõige mahlakam liha, mida selle pigem kuivaks ja tuimaks peetava kala puhul olen kogenud. Kuidas iganes Dirhamis kalu suitsutatakse, sobiksid need kalatehnoloogia õppevahenditeks – tehke järgi!

Maitsev oli ka kõik ülejäänu, nii ilusad väiksed ahvenafileed, mille lisandiks anšoovisekaste ja hernetamp, ahvenasupp kui saviahjus küpsetatud lambakarree veinikastmega – kalakohviku menüüs on ka üks liharoog.

Kui oleksin neid roogasid maitsnud mõnes linnarestoranis, kus akna taga paremal juhul tänav, halvemal juhul parkla, oleksin tõenäoselt küll kiitnud, kuid mitte nii vaimustunult. Ilmselgelt annavad meri, liivarand, sadam, kalapaadid, kõrkjad ja päike toidule, eriti kaladele maitset juurde. Loodetavasti tuleb suve jooksul vähemalt mõni päev, kui kannatab ka rannakohviku terrassil istuda – lauad-toolid on ootel. Päikseloojang Dirhami sadama kalakohvikus mõnusate kalaroogade ja jookidega – mmm, milline suveunistus!

Hiljuti Äripäeva tunnustava märgi pälvinud restoranid

Dirhami Kalakohvik, Noarootsi vald, Dirhami, Läänemaa, juuni 2017Saku Gastropub, Rotermanni 14, Tallinn, juuni 2017Fredo, Tartu mnt 83, Tallinn, juuni 2017Papa Joe, Sadama 25-4, Tallinn, mai 2017Juur, Valukoja 10, Tallinn, aprill 2017

“Äripäev soovitab” kleepsu pälvivad alates 2016. aastast söögikohad, mis saavad restoranitestis kokku 25 või rohkem punkti.