Uuring: Eesti suurim häda on maksud

Tavaliselt näidatakse riikides valitsevat ebavõrdsust Gini indeksiga, mis küll kaardistab olukorra, aga ei paku põhjust, miks on ühiskonnas ebavõrdsus. Oxfami ja Development Finance Internationali koostatud 18 võtmeindikaatoriga uuring toob põhjused paremini esile, vahendab The Guardian. Analüütikud vaatlesid 18 indikaatorit 152 riigi kolmes valdkonnas, millel on suur mõju võrdsusele: maksusüsteem, haridus- ja sotsiaalpoliitika ning tööjõuturg.

Raporti autorid rõhutasid, et ebavõrdsus ei ole paratamatu, vaid riigi poliitika tulemus.

Eesti jäi üldarvestuses 38. kohale, Palestiina ja Tšiili vahele. Kõige parem on vähemalt selle indeksi valguses Eesti haridus- ja sotsiaalpoliitika, millega saime 26. koha. Tööjõuturu arvestuses olime 43. kohal. Kõige halvema ehk 127. koha sai selles arvestuses meie maksusüsteem, mis järelikult on kõige suurem põhjus, miks Eestis on ebavõrdsus.

Uuritud riikidest tegeleb ebavõrdsuse vähendamisega kõige rohkem Rootsi valitsus, kõige vähem aga Nigeeria, mis on SKP järgi Aafrika kõige rikkam riik. Iga kümnes Nigeeria laps sureb enne viiendat sünnipäeva ja umbes 112 miljonit inimest Nigeerias elab vaesuses.

Riikide analüüsi põhjal tegid uurijad ka laiemaid järeldusi sellest, kuidas muutuvad maailma riikides maksud, tööturg ning haridus- ja sotsiaalpoliitika.

Maksud

Analüütikud leidsid, et riigid jätavad kasutamata võimalusi suurfirmasid karmimalt maksustada. G20 riikide seas on hakatud suurkorporatsioone hoopis vähem maksustama – 1990. aastal oli keskmine maksukoormus 40%, nüüd aga 28,7%. Ainult ühes riigis on suurfirmade maksukoormus tõusnud, see on Tšiili. Kui seda trendi ei muuda, siis ilmselt näeme peagi päeva, mil sellist maksu enam polegi, seisab raportis.

Rikkamad riigid said maksude arvestuses nõrgema tulemuse, sest neis riikides on peetud targaks lükata maksud käibemaksuga tarbija kaela, selgitasid analüütikud. Rikkad maksavad samas vähem, sest seda peetakse vaba ja kasvule suunatud majanduse eelduseks.

Tööturg

Jaanuaris levis kulutulena uudis, et vaid kaheksa meest – Silicon Valley tippjuhid – teenivad üksi sama palju kui pool maailma elanikkonnast. Tuleb tõdeda, et töötajate ja ülemuste palgalõhe on kasvanud kogu maailmas. Näiteks Suurbritannias teenib keskmine tegevjuht 386 korda rohkem kui miinimumpalgaga töötaja. Kui Suurbritannias on palgad üldiselt paigal püsinud, siis juhtide palgad üha kasvavad. Sealjuures kasvavad järjest ka summad, mida makstakse tippjuhtidele välja muul moel kui palgana, näiteks dividendina.

Samal ajal jääb maailma arenenud riikides järjest vähemaks ametiühingute liikumist.

Kõige tublim on tööjõuturu arvestuses Austria, kus on näiteks selline reegel, et üle 25 töötajaga firmas peab 4% töötajatest olema erivajadusega.

Üldiselt said tööjõuturu arvestuses parema hinde rikkamad riigid. Küll aga on vaestes riikides parem lugu miinimumpalgaga. Näiteks Libeerias on maailma kõige kõrgem miinimumpalk, kui võrrelda seda SKPga elaniku kohta. USAs on samas miinimumpalk paigas 7,25 dollari peal alates aastast 2009. Kui korrigeerida inflatsiooniga, tähendab see, et miinimumpalgaga töötaja teenib nüüd vähem, kui teenis 50 aastat tagasi.

Ainult pooltes 152 uuritud riigist oli mingigi seadus, mis nõudis võrdse tasu maksmist sõltumata soost.

Sotsiaal- ja hariduspoliitika

Rikkad riigid külvavad hariduspoliitikaga ebavõrdsust, vaesemates riikides on valitsused teinud sellest prioriteedi. Näiteks Zimbabwe on kolmel viimasel aastal kulutanud 29% oma eelarvest haridusele.

Allolevas tabelis on paremusjärjestuses valiku riikide tulemused. A tähistab sotsiaal- ja hariduspoliitikat, B maksupoliitikat ja C tööturgu.