Kassetitasu vaidlus sünnitab üha uusi kohtuasju

"Nii palju me täna otsustasime, et ringkonnakohtu otsuse kaebame edasi riigikohtusse ja ühtlasi valmistame ette uue kohtuasja – kui viimane kohtuasi puudutas aastaid 2010.–2013., siis uus tuleb sellele järgneva perioodi kohta," kommenteeris Eesti Autorite Ühingu tegevdirektor Kalev Rattus.

Õigus maksustada tooteid nagu tühjad CD-plaadid või kassetid tuleneb autoriõiguse seaduse paragrahvist, millega lubatakse inimestel isiklikuks otstarbeks teoseid kopeerida.

Euroopa Liidu direktiiv ütleb aga, et kui niinimetatud vaba kasutust lubatakse, tuleb see ka riigi poolt autoritele kompenseerida. Eestis on otsustatud, et õiglane tasu oleks 3 protsenti teoste salvestamiseks kasutatavate seadmete hinnast ja kaheksa protsenti andmekandjate, see tähendab tühjade helikassettide ja tühjade CD-de eest.

Kunagi tähendas see katuseorganisatsioonidele märkimisväärset sissetulekut. Näiteks 2011. aasta aruandes märgib autorite ühing, et tühja kasseti tasust laekus eelarvesse 64 000 eurot, mis küll kõigist tasudest moodustas alla kahe protsendi. Praeguseks on see summa vähenenud aga 6000 euro tasemele, mis on ka põhjus, miks organisatsioonid 2013. aastast saadik kohtuuksi kulutanud on.

Põhjuseid tasude vähenemise taga on mitu. Ühelt poolt on kahanenud tühjade andmekandjate hinnad ja suurenenud mahutavus, teisalt on muutunud inimeste harjumused. Kultuuriministeeriumi 2007. aastal tellitud uuringust selgus, et üle 40 protsendi vastanutest oli salvestanud või kopeerinud muusikat ja videomaterjali. Toona kasutati salvestamiseks näiteks koduseid arvuteid, DVD-kettaid ja isegi videokassette.

Tänavu tellis justiitsministeerium sarnase uuringu, millest selgus, et nii video- kui ka audiomaterjali salvestanud inimeste arv oli langenud 30 protsendile ning kopeerimise asemel kasutatakse kõikvõimalikke voogedastuskanaleid nagu Spotify või YouTube.

Voogedastajad aga vaba kasutuse alla ei käi ja seega tühja kasseti tasu asjasse ei puutu. Autoritasusid korjavad organisatsioonid aga viitavad hoopis sellele, et riik ei ole täiendanud seadmete ja andmekandjate nimekirja, millelt tühja kasseti tasu korjatakse. Nende arvates peaks sinna hulka käima ka muud salvestustooted nagu mälukaardid, flopikettad, Blu-ray toorikud ning USB-mälupulgad.

 

Kuna riigikohus on juba otsustanud, et õiglase tasu saamiseks peab praeguse olukorraga jätkamisel seda nimekirja täiendama, siis praegu vaagibki justiitsministeerium eri võimalusi.

"Kohtu seisukoht on meile hea suunis, kuidas võiks olukorda lahendada. Lisaks kohtu pakutule on kindlasti veel alternatiivseid võimalusi direktiivi eesmärgi täitmiseks. Justiitsministeerium tegeleb hetkel võimalike erinevate lahenduste mõjude hindamisega,“ ütles ministeeriumi pressiesindaja Leanyka Libeon.

Paralleelselt tarbijauuringuga tellis ministeerium ka õigusliku analüüsi võimalike lahenduste leidmiseks. Maria Mägi Advokaadibüroo koostatud analüüsi järgi on võimalusi laias laastus kolm: jätkata praeguse süsteemiga, laiendades seda uute seadmetega; kehtestada iga-aastaselt tasu, mis makstakse välja riigieelarvest või kehtestada lausa uus maks, mida koguda kõigilt füüsilistelt isikutelt.

Nii uue maksu kui praeguse süsteemi kohta märgitakse analüüsis, et need on kas liiga koormavad või saab nende vajalikkuse selgitamine laiemale avalikkusele olema väga raske.

Justiitsministeeriumi eraõiguse talituse nõunik Kärt Nemvalts ütles kommentaariks, et nende valikute tegemine jääb juba poliitilise taseme otsuse taha.

Lisaks märkis Nemvalts, et küsimuse all on ka platvormid, mis vahendavad kolmandate isikute sisu, kuid need ei ole kaetud tühja kasseti tasuga ning nende tegevusega seotud autoriõiguste probleemidega tegeletakse praegu Euroopa Liidu tasandil.