Miljon vastu taevast: streikivate lüpsirobotite lugu

Robotite streikimise ja laenukoorma tõttu pidi Kruusamägi suure osa Vilama karjast Poola müüma. Hollandi robotitootja näeb aga, et süüdistamise kõrval peaks piimatootja ka ise peeglisse vaatama.

“Masinad jamasid esimesest päevast peale,” meenutas Kruusamägi kuus aastat kestnud katsumusi. Alguseks oli robotite jõudlus väljaöeldust väiksem. Kui hinnapakkumist küsides lubati, et iga robot saab 60 lehma lüpsmisega kenasti hakkama, siis Kruusamägi ei saanud lõpuks kordagi enda tollal 240pealist karja korraga masinatega ühendada. “Saime nelja aasta jooksul kaks korda üle kahesaja looma robotite külge panna, kuid see oli pehmelt öeldes enesetapp,” märkis Kruusamägi.

Kuna probleemid robotitega tähendavad halastamatus piimasektoris ka probleeme lehmadega, läkski lumepall veerema. “Looma ei saa narrida, ta ei jäta seda karistuseta. Ei ole sellist varianti, et täna turg ei tööta ja jätan lehma lüpsmata,” selgitas Kruusamägi. Lehm peab maksimaalselt 12 tunni jooksul lüpstud saama, vastasel juhul võib tekkida udarapõletik, mida peab antibiootikumisüstidega ravima. “Ma pidin neid sületäite kaupa ostma. Vahepeal oli aeg, kus päevas läks pool tonni piima solki,” kirjeldas Kruusamägi katsumusi.

Kalkuleeritud risk

Probleemsed robotid pärinesid Hollandist ettevõttelt BouMatic Robotics. “Nende emafirma BouMatic on väga tuntud ja tugev Ameerika piimaseadmete tootja. Ütleks nõnda, et kõik ei taha Ferrariga sõita, mõni arvab, et Mercedes on palju parem masin,” kirjeldas Kruusamägi, miks ta just BouMaticu robotid ostis. Ta eeldas, et kõva nimi tähendab kõva robotit.

Hollandi sõsarfirma hakkas tegutsema aga alles 2011. aastal ning Kruusamägi ostetud neli robotit olid esimesed, mis Eestisse jõudsid. Kruusamägi ütles, et ta oli küll jutu järgi uute innovaatiliste ja maailma parimate masinate suhtes skeptiline, aga end tõestanud mudeleid talle müüa ei olnud. “Ütlesin kohe, et unustage ära, ega ma eilane pole. Edasimüüjad aga rääkisid mind surnuks ja tegin PRIAs uue taotluse mudeli muutmiseks. Saingi niinimetatud hirmus innovaatilised,” kirus Kruusamägi, kelle sõnul jäid tema masinad ka viimasteks, mis Maarjamaale müüdi.

Kruusamägi tõdes, et võttis roboteid ostes riski. Küll aga kalkuleeritud riski – eelnev kokkupuude edasimüüja Strangko Grupiga oli väga hea. “Ega ma tänagi neid selles süüdista. Nemad seda robotit ju teinud ei ole. Nemad pidid seda ööd ja päevad töös hoidma ja mina pidin saama oma loomad lüpstud. Olime tegelikult koos kannatajad,” möönis Kruusamägi.

Raha põles ereda leegiga

Kuid mis siis ikkagi masinatel valesti oli? Kistunaelaks peab Kruusamägi lüpsirobotite äärmiselt nõrka arvutisüsteemi. “Arvutid olid ikka uskumatult nõrgad – mälud 100% täis, protsessorid töötasid 70–80 kraadi juures. Nii ei saagi see töötada,” kirjeldas ta. Kruusamägi sõnul ei suutnud üks süsteem korraga neljal robotil toimida. “Hollandi väikestes taludes töötasid robotid kahekaupa. Neli kokku pannes ei pidanud värk vastu,” selgitas ta.

“Ka remondiraha oli röögatu,” ütles Kruusamägi. Nimelt kulus garantiijärgsel aastal nelja masina hooldusele 60 000 ­eurot. Kruusamägi sõnul on teised piimamehed rääkinud, et konkureeriva firma DeLavali lüpsiroboti hoolduseks kuluvat kuus 500 eurot – nelja roboti puhul aasta lõikes 24 000 eurot.

Lisaks suurtele remondikuludele andis Vilamale ka kõva löögi kaks aastat kestnud piima hinna madalseis. “Laenud ja liisinguid olid võetud. Panka ei huvita, kas robot töötab või mitte. Ütleb, et maksekuupäev kukkus ja köhi välja,” tõdes Kruusamägi.

Tehast kätte ei saa

Väga vaevaliselt on Kruusamägi sõnul kulgenud ka varuosade tellimine, jupid saabusid kõige kiiremini nädalaga. “Küsisin UPSi tädi käest, et kuidas see on võimalik? Ma käin suuskadega ka seitsme päevaga seal Hollandis paki järel ära,” oli Kruusamägi nõutu.

Tehas aga ei saanud Kruusamägi sõnul kordagi kiiremini kui viie tööpäevaga osi saadetud. “Ma ei saa nädal oodata ja lasta aparaadil seista ning ma ei saa ka kõiki osi tagavaraks osta,” oli Kruusamägi nõutu. “Kui viljakoristuskombainil läheb jupp katki ja tellin täna enne kella kolme, siis homme on mul see hiljemalt kell 12 käes,” võrdles ta.

Viimasel ajal on Vilama katsed tehasega ühendust saada viljatud. “Nad ei vasta ühelegi meilile, nad ei võta telefoni vastu,” sõnas ta. Kui õnnega pooleks saadaksegi BouMaticu esindaja traadi otsa, järgnevad Kruusamägi sõnul ainult katteta lubadused. “Aasta läheb aasta järel ja mitte midagi ei muutu,” rääkis ta.

Probleemid tähendasid seda, et lüpsmata lehmade arv oli liiga suur. “Ei ole ka varianti, et tõmban juhtme seinast välja ja lasen neil pool aastat masinaid remontida. Ma ei saa kuskilt 200 lüpsikutega tädi otsida ja neile öelda, et tulge ja lüpske siin kuus kuud. Absurd ju!” iseloomustas Kruusamägi olukorda. Robotite streikimise ja laenukohustuse tõttu pidigi Kruusamägi suure osa Vilama karjast Poola müüma.

“Jämedalt kindlasti miljonieurone pauk,” võttis Kruusamägi viimased viis aastat kokku. Kõige mugavam oleks tema sõnul saata loomad kombinaati. Kuna aga ainuüksi teravilja- ja taimekasvatusega ühistu arendamiseks võetud laenu ära ei kata, tuleb ka piimarindel edasi sõdida. Nüüdseks on Vilamas allesjäänud mullikad poegima hakanud ning neljast masinast on töös üks BouMaticu robot, mis lüpsab kümmet lehma. Selle kõrvale on Kruusamägi hankinud ka kasutatud DeLavali roboti. “See on täielik kuurort,” iseloomustas ta konkureeriva firma masinat.

Kruusamägi tõdes, et on mõelnud ka juriidilise rinde avamisele. “Hakkasin advokaatidega asju ajama, et BouMaticu vastu häält tõsta. Nad ütlesid, et mõistlik aeg on ammu möödas, ja küsisid, miks ma masinaid kohe tagasi ei andnud. Oleks andnud küll, kuid millega ma siis lüpsan?” kirjeldas ta patiseisu. Ka 150eurone advokaadi tunnitasu ning tõsiasi, et vastas on suur Ameerika firma, panid teda ümber mõtlema. “Üks väsinud põllumees, kellele nagunii öeldakse, et ise oled süüdi,” rääkis ta.

Kõigil oma tõde

“Mõistagi on kõigil alati olukorrast oma nägemus. Meie arvates on lugu aga pisut nüansirikkam, kui farmeri jutt väidab,” sõnas BouMatic Roboticsi tehnika müügijuht Ebel Hidding.

Hidding möönis, et kui BouMatic Robotics 2011. aastal roboteid tootma asus, oli ettevõte veel kogenematu. “Vilamale müüdud robotid olid ühed esimesed, mis me müüki panime. Farmer teadis, et meil on tuttuued tooted ja meil pole just palju kogemusi,” rääkis ta.

Müügijuht aga ei eitanud, et suhtluse ja varuosade tarnimisega oli probleeme ning asjad venisid. Küll aga näitas ettevõte tema sõnul Vilama suhtes üles head tahet. “Saatsin isegi Hollandist inimesi Eestisse, et farmerit aidata,” sõnas ta.

Samuti on Hidding enda sõnul teinud üksjagu pingutusi, et leida Vilama robotitele uus omanik. “Tegutsen robotite müügi-, mitte ostuäris. Sellegipoolest olen rääkinud Vilama robotite ostmisest mitmele inimesele,” tõdes ta. Ostjat leida pole aga õnnestunud. “Huviline peaks Eestisse lendama, ­auto rentima, masinad laudast välja transportima, puhtaks pesema, remontima jne. Väga palju vaeva ja riske,” tõi ta välja, miks inimesed pole suuremat huvi üles näidanud.

Hiddingu sõnul ei lasu täielik vastutus palju probleeme tekitanud robotite puhul ainult BouMaticul. “Meil on kindlasti kohustus toetada ja aidata enda edasimüüjaid ja nende kliente, kuid kuskil tuleb piir tõmmata. Farm ei tasunud edasimüüjale arveid, mis andis ka Strangkole kõva hoobi,” rääkis ta.

Põhjuseks, miks robotitega niivõrd palju probleeme tekkis, on Hiddingu sõnul kehv igapäevane hooldus. „See oli eriti teravaks probleemiks esimesel kahel aastal,“ tõdes ta. Ka robotite mastaapsed hoolduskulud pärinevad tema kinnitusel sellest, et farm tellis maaletoojalt teenust, millega peaks tema sõnul ise hakkama saama. „Näiteks tuleb regulaarselt vahetada liner’eid (osa, mis ühendab robotit lehma udaraga – toim). Edasimüüja rääkis mulle kunagi, et farmist kutsutakse teda isegi selle vahetamiseks kohale, millega kaasnes 1-2 tunnine autosõit. Mõistagi see maksab,“ rääkis ta ja lisas, et selliste kuhjuvate arvete tõttu olidki hoolduskulud hiiglaslikud. „See pole meie masinale üldse tavaline,“ ütles ta ja lisas, et hästi hooldatud lüpsiroboti tööshoidmiseks kulub 3500 eurot aastas.

Hidding tõdes, et palju probleeme tekitanud arvutisüsteem oleks võinud alguses ehk pisut tugevam olla. „Kuid kindlasti mitte pärast seda, kui me need välja vahetasime,“ sõnas ta. „Kui ühel hetkel farmer kõvasti arvutite pärast kurtis, leidsime talle paremad, mille ka väga erilise hinna eest talle maha müüsime,“ meenutas Hidding. Samuti väitis ta, et ka algse arvutisüsteemiga pole mujal lautades sarnaseid probleeme tekkinud.

Kruusamägi versioon aga erineb mõnevõrra Hiddingu omast. „Sõitis siia, neli arvutit kaasas. Siis, kui mul juba kontoris oli, ütles, et näe, see junn maksab 2500 eurot tükk. Kui teed ülekande kahe tunni jooksul, panen külge. Muidu viin tagasi. Nii ülbed olid,“ kirjeldas ta kohtumist. Siiski väärib mainimist, et kui Kruusamägi sõnul sai ta suure surmaga kaks tükki ostetud, andis Boumatic talle teised kaks kaubale peale. „Pilt paranes 50% aga see ei päästnud. Arvutid oleksid pidanud olema vähemalt kolm korda võimsamad,“ möönis ta.

„Asi pole mustvalge.“

Samuti kõvasti kriitkat saanud robotite jõudlus põhineb Hiddingu sõnul keskkonnal ja seda tuleks vaadelda iga lauda puhul eraldi. Tema sõnul on palju farme, kus BouMaticu robotid suudavad lüpsta 60 ja kohati isegi 65 lehma. See sõltuvat lauda planeeringust, lehmade tootlikkusest ja muudest faktoritest. „Näiteks osades farmides töötavad robotid perfektselt 50 lehmaga. Juba 55ga aga selgelt kehvemini. Asi pole mustvalge,“ rääkis Hidding.

Kaks aastat Vilama lüpsiroboteid hooldanud Strangko grupi endise töötaja sõnul pärinesid peamised probleemid tehase konstrueerimisvigadest. “Näiteks oli üks suurematest probleemidest keevituste lagunemine. Algul oli ka tarkvaraprobleem suur,” rääkis anonüümseks jääda soovinud hooldemees.

Kuigi roboteid juhtivat arvutit suudeti aja jooksul arendada, siis teistele tüüpvigadele tema sõnul tehas lahendust leida ei suutnud. “Vahepeal juhtus küll nii, et jõudsin vaevalt Koselt ära tulla, kui juba pidin tagasi sõitma,” iseloomustas ta tihedaid rikkeid.

“Nad ütlesid näiteks, et lehmad on valed. Väga kahtlane jutt,” möönis ta ja lisas, et BouMatic Roboticsi väitel polnud sarnaseid probleeme nagu Vilamas mujal nende robotitega esinenud. “Nad ei tahtnud väga uskuda seda juttu ega endal mingit süüd näha,” tõdes hooldemees.

Hooldemees kinnitas ka Kruusamägi sõnu, et varuosade tellimine oli väga problemaatiline. “Laos pididki kõik jupid olemas olema. Kui Hollandist tellida, siis läks vähemalt nädal, kui mitte kauem,” rääkis ta. Ka Strangko telefonikõnedele ja -meilidele oli hooldemehe sõnutsi tehasel vastamisega probleeme.