Anvelt: meie tööjõuturul on arenev vähkkasvaja

Eduka majanduse juures on mõistetav, et koos ettevõtete suutlikkusega kasvab ka nõudlus tööjõu järele. Endisest transiidimaast sihtriigiks muutumisega on Eestis jõuliselt kasvanud ka ebaseaduslike töötajate arv.

Riigile tähendab ainuüksi mõni tuhat illegaalset välistöötajat üle 10 miljoni euro saamata jäänud maksutulu aastas.

Siseminister Andres Anvelti sõnul tullakse siia peamiselt Ukrainast ja Venemaalt, Valgevenest ja Moldovast. Viisad on olemas ja pealtnäha kõik korras, kuni reisipaunast vaatavad vastu kirsad ja töötunked – mitte just kõige usutavam vanalinna turisti garderoob.

Harvemad, kuid karmimad juhtumid on piiril kinni peetud vietnamlastega, kel puudub luba isegi riiki siseneda. Selliste gruppide vedamist korraldavad väga kõrgel tasemel Venemaa organiseeritud kuritegelikud rühmitused. „Mängus on olnud isegi Venemaa endised eriteenistuste töötajad,“ märkis Anvelt.

Väike samm orjapidamiseni

Seaduslikul alusel riigis viibivad, kuid ebaseaduslikult töötavad välismaalased on kõige klassikalisem illegaalse tööjõu näide. Neil puudub elamisluba, kuna nad ei mahu kvoodi sisse. Ei ole nad registreerinud ennast ka ajutiseks tööjõuks, kel on praegu riigikogus arutusel seadusemuudatuse jõustudes õigus töötada siin varasema üheksa kuu asemel aasta.

„See on arenev vähkkasvaja. Need inimesed võivad jõuda olukorda, mis läheb inimkaubanduse alla. Siit jõuame sarnaste riskideni, millest rääkis artikkel Eesti orjadest Suurbritannias,“ hoiatas Anvelt.

Inimesed meelitatakse sihtriiki odavate lubadustega. Suvila või eramaja ehitusele. Suur nõudlus võimaldab neile maksta sandikopikaid – isegi Eesti miinimumpalk on tunduvalt suurem kui Ukraina töölisele peo peale loetud tasu. Teisalt ei laeku neilt mingeid makse. Lõa otsas hoidmiseks ähvardatakse maalt välja saatmise, Schengeni sissesõidu keelu ja kriminaalmenetlusega.

„Selline orjastamine on üks inimkaubanduse punkte. Siiani pole me ühtegi orjapidamisjuhtumit küll avastanud, kuid näeme, et trend kasvab. Pigem kasutavad seda väiksed ja keskmised ettevõtted. Suured ei hakka riskima,“ lisas Anvelt.

Küll on reidide käigus tabatud inimesi, kes ise ka ei tea, mis staatusega nad siin täpselt on - elamisloa pähe on antud ilus värviline paber, mis ei oma mingit kaalu. Tegu on pettuse teel hangitud töötajatega, mis on üks inimkaubanduse vorme. „Lihtsalt inimeselt välismaalaste seaduse tundmist nõuda on palju. See on üks raskemaid seadusi Eesti riigis ja mõnigi ametnik või poliitik jääks juba hätta,“ nentis Anvelt.

Plaan renditööjõudu registreerida

Teise võimaluse šlikerdamiseks annab renditööjõud ehk kui välismaalased saabuvad Eestisse tööle lühiajaliselt, et osutada näiteks mingit teenust ning neil on olemas mõne muu liikmesriigi elamisluba või viisa ning töötamisõigus - iseenesest mitte midagi ebaseaduslikku. See kuulub ELi tööjõu vaba liikumise aluspõhimõtte juurde.

Kuid skeemitajatel on olukorda lihtne ära kasutada. Viisavabadus Ukrainaga vaid õlitab kogu masinavärki. Piisab, kui kohalik ehitusfirma loob Poolas riiulifirma, mille kaudu vormistatakse Ukraina ehitajad tööle ja suunatakse siia objektidele. Palgad on rendifirma kohustus, makse tuleb maksta päritolumaa seadustest järgi. Riiulifirma lastakse põhja, maksuraha ja halvemal juhu ka tööliste palgad leiavad aga tee skeemitajate kontole.

„Soovime hakata ka renditööjõudu registreerima," nentis Anvelt ja lisas, et seadusemuudatus on ettevalmistamisel ja läheb peagi riigikokku. Sellist arengut toetavad tema sõnul ka tööandjad.

Katusepakkujate maiuspala

Viimase grupina nimetas Anvelt kõige klassikalisema inimkaubanduse ohvrirühma – ilma elamis-, töötamis- ja isegi riiki sisenemise loata illegaalid. Need on mainitud vietnamlaste rühmad, kel on Poolas oma kogukond ja keda sadade kaupa sinna veetakse. „Eestis on seda tüüpi illegaale kõige vähem,“ rääkis Anvelt. Nendel puhkudel viivad niidid suurte organiseeritud kuritegevuslike rühmitusteni.

„Mõne tuhande inimese legaliseerimine tähendaks riigile üle 10 miljoni euro maksutulu. Organiseeritud kuritegevus ei jäta sellist võimalust oma tähelepanu alt välja,“ märkis Anvelt.

Inimkaubandus on kuritegelike ühenduste üks kolmest põhilisest tegevusvaldkonnast. Süsteem toimib mingil määral nagu avalik võim - pakutakse raha eest kaitset ja turvatunnet. „Nagu 90ndate metalliäriski. Summad oli suured ja ärimehed vajasid teenust. Kui oli vaja partneriga probleemid lahendada, täitis konkurentsiameti funktsiooni kuritegevus,“ tõi siseminister näite.

Sektoripõhine palgaarvestus

Anvelt on nõus, et tööturg tuleb viia järele majanduslikule kasvuperioodile. Kuid mitte lahmides. „Ükskõik kui raske on olukord, ebaseaduslik töötamine ei ole vabandus,“ rõhutas ta.

Parim lahendus oleks elamisload. Majandustõusus annab seaduslikult töötav välismaalane olulise lisaväärtuse. „Samas majanduslanguse saabudes tekib meil nende inimeste ees sotsiaalne vastutus,“ tõstatas minister esimese potentsiaalse probleemi.

1993. aastast kehtiv sisserändekvoot, mis seab aastaseks sisserände piirarvuks 0,1 protsenti elanikkonnast, vajaks ministri sõnul ümbervaatamist ja kaasajastamist. „Aga väike riik ei saa seda teha läbimõtlematult,“ lisas Anvelt. Siseministeeriumi kokku kutsutud sisserände piirarvu töörühm on regulatsiooni muutmiseks esimesed ettepanekud teinud ja töö jätkub.

Ühe lahendusena tegi minister töörühmale arutlemiseks ettepaneku muuta mitme Euroopa riigi eeskujul võõrtööjõu palgad sektoripõhiseks. Teisisõnu, praeguse robustse Eesti keskmise palga nõude asemel lepivad tööandjad ja ametiühingud kokku kindla summa, mis ühes või teises sektoris võõrtöötajale makstakse.

„Teeninduses ja hotellinduses ei ole keskmise palga nõue mõeldav. Samuti ehituses, kui tegu pole just spetsialistiga. Sotsiaalsete partnerite vahelised kokkulepped hoiavad palgataseme tööandjasõbralikuna ja loodetavasti vähendavad illegaalse tööjõu kasutamist,“ põhjendas Anvelt.

Senise 3200 euro suuruse trahvisumma asendamine kuni 32 000 euroga saab mõistetavaks võrdluses maksukuluga. „Üheksa kuud miinimumpalgaga töötava inimese pealt tasub tööandja maksudeks 3600 eurot. Praegu on soodsam maksta 3200 eurot trahvi kui inimene seaduslikult tööle võtta,“ ilmestas Anvelt.

Ettevõtja: ebavõrdsus säilib

“Võõrriigi renditööjõu registreerimine on absoluutselt vajalik,” kiitis töötajate värbamise ja rendiga tegeleva Manpoweri Balti tegevjuht Heigo Kaldra.

Kogenud värbaja sõnul on viimase paari aastaga kujunenud olukord, kus legaalne renditöö ei ole tihti konkurentsivõimeline. Turg on täis pakkujaid, kelle lõpphind kujuneb odavate riikide miinimumpalka saavate tööliste päevaraha alusel. Seaduseaukude otsijate ja maksudest hiilijate tõttu kannatab kogu aus konkurents, ettevõtjad, töö tellijad – kõik.

Personalikonsultatsiooni ettevõtte Finesta Baltic OÜ tegevjuht Heiki Mäki tervitas samuti renditöötajate registreerimise karmistamist. Ettevõtjal tekitas vaid küsimuse, kuidas seda kontrollitakse. „Turistidena Eestisse saabuva musta tööjõu voolavust see ka ei pidurda,“ tõdes ta.

Välistööjõu tasustamisel on üleminek Eesti keskmise palga kriteeriumilt sektoripõhisele palgaarvestusele Kaldra hinnangul õige suund. See korrastab turgu. Mõnes kõrgema keskmise palgaga sektoris tähendab see küll palgatõusu, aga suures plaanis annab võimaluse vajalikke oskustöölisi juurde tuua.

“Suures plaanis võiks riik küll piirangutega pidurit vajutada, sest kiiresti muutuv töömaailm eeldab paindlikkust ja võimalusi osapoolte huve arvestavateks kokkulepeteks. Eesti töölepinguseadus on manufaktuuriaegne (s.t väga aja- ja kohapõhine, 9-st viieni) ega sobitu hästi moodsasse maailma,” soovitas Kaldra.

Mäki sõnul tuleb sektoripõhise palgaarvestuse puhul arvestada suure varieeruvusega ühe või teise sektori sissetulekutes. „Elektroonikatööstuses jäävad madalamad palgad 3,5 euro kanti tunnis ja suuremad ulatuvad 10 000 ja enama euroni,“ tõi ta näite.

Parim lahendus oleks ettevõtja soovitusel maksta välistöötajale sama suurt töötasu kui kohalikule tööjõule. Mitte vähem ja mitte rohkem. „Kui tööjõud liiga kalliks ajada, siis muutub ahvatlevaks ka illegaalse tööjõu kasutamine."