Vetevool: erafirma oleks sellise puudujäägiga pankrotis

„Kui erafirma oleks nii suure puudujäägini jõudnud, siis oleks ta pankrotis. Riigis on aga hea, sest kõik maksavad kinni meie inimesed. Raha läks meie kõigi taskust. Meil kõigil jäi midagi selle eest saamata ja meil kõigil jäi midagi selle eest tegemata. Selle eest tuleb võtta vastutus,“ rääkis ta tööstusuudiste teemaveebile.

Kogenud ettevõtja Mati Vetevool (73) nimetab ennast väga rikkaks meheks. “Mul on kaheksa lapselast ja nemad on nii suur rikkus, et enam suuremat olla ei saagi,” ütleb Vetevool ja lisab, et just laste nimel tuleb ka äriotsuseid teha ettevaatlikult.

“Riske peab võtma kuratlikult kainelt, ei tohi pea ees tormata,” hoiatab ta. “Võib-olla olime julgemad ja tormasime rohkem siis, kui olime väiksem ettevõte. Riski osakaal oli siis piisavalt väike ja mis siis sellest, kui lendabki kõik vastu taevast – lähen siis lihtsalt elektritöö peale tagasi. Aga nüüd ei saa enam öelda, et lähen tagasi, sest mida ma siis oma lastelastele jätan.”

Näib, et M.V.Woolis on riskid siiski hästi juhitud, sest 2017 oli ettevõtte jaoks tubli kasvuaasta. “Meil oli mullu Eesti käive natuke üle 15 miljoni euro – see oli väga võimas number. Alles kolm-neli aastat tagasi sisaldas see ka eksporti,” on Vetevool koduturu kasvuga rahul.

Kui eksport juurde arvestada, kasvas müügitulu mullu ligi viiendiku võrra, 23,6 miljoni euroni. “Eesti turg kasvas meil mullu 22% ja see on väga suur number. Paistab, et tänavu kasvame jälle – nii palju enam ei tule, aga natuke ikka,” loodab Vetevool ja prognoosib, et Eesti-sisene müügitulu kerkib tänavu 16–17 miljoni euro kanti.

Investeerisime fileerimisseadmesse. Tegemist on peaaegu täisautomaatse liiniga, mille soetasime Taani ettevõttelt Marel ja mis maksab üle poole miljoni euro.

Tegelikult enamik meie seadmetest on Mareli omad, meil on nendega hea kontakt. Seadmed peavad hästi vastu ja näiteks taanlaste seadmeid ei saa itaallaste omadega võrreldagi. Kui tahad tööd teha, osta Taani omad, kui tahad parandada, võta Itaalia seadmed – töökindluse vahe on suur.

Kokku investeerime sellel aastal üle miljoni euro.

Jah, ütleme nii, et kaks ja pool inimest vabanes selle tõttu. Saime juurde tootlikkust ja efektiivsust. Kui masin lõikab protsendi vähem, siis 15 tonni puhul tähendab see 150 kilo. Teine masin lõikab 25 tonni päevas, mis tähendab, et sama inimeste arvuga toodame 10 tonni rohkem ja ka selle võrra tuleb fileed rohkem. See on kolossaalne.

Tööjõuturg on keeruline. Vihterpalu tehas töötab meil õnneks püsiva töötajaskonnaga. Tabasalus oleme suutnud tööjõu liikuvuse samuti suhteliselt minimaalseks viia. Meil on töökohad küll praegu täidetud, aga loomulikult on see suur mure. Palju on üleostmisi ühest ettevõttest teise – seetõttu on ka palkade tõus kiire. Minu arvates peame kogu Eestis suutma ettevõtteid niipalju mehhaniseerida, et mingi osa inimesi jääks üle teiste ametite jaoks.

Probleem on ka see, et praegustes toetusmeetmetes küsitakse siiamaani, mitu töökohta sa juurde tekitad, kuid see on minu hinnangul eelmise sajandi teema. Inimesed, kes nii küsivad, on ajast maha jäänud. Küsida tuleks hoopis nii, et kui ettevõte investeeringu teeb, siis mitu töökohta säilib. Ega inimesed tööta jää, sest nende jaoks, kes tööd teha tahavad, on turg on väga lahe.

Loomulikult tahab riik oma kassat täita. Ilma selleta ei ole võimalik elada, sest kui meil pole õpetajaid, tuletõrjujaid, arste või koolimajasid jne, siis ei ole meil midagi. Need asutused, mis on riigi hallata, peavad oma raha saama. Ka neil on õigus hästi elada ja palka saada.

Aga aktsiiside puhul peab otsustajatel olema täpselt teada, mis toimub meie ümber, sest üksinda lahmimise tulemusi on meil praegu näha. Inimesed ei teinud oma tööd põhjalikult. Aktsiistulud on tähtsad ja täpsed, nende puhul tuleb täpselt vaadata ümbritsevat. Mina ei saa ju hinda lihtsalt tõsta, sest ma pean teadma ja jälgima, mis turul toimub.

Aktsiisid on meil natuke metsa läinud. Kui aktsiise kogutakse kindlal eesmärgil, siis see aktsiis tuleb ka kulutada kindlal eesmärgil, mitte suunata mujale. Vastasel juhul on see kellegi või millegi doteerimine ning see tekitab ebavõrdsust.

On vanasõna, et küll aeg kõik haavad parandab. Eks kõik riigid on oma eelarvetega hädas, aga kust on kõige lihtsam võtta? Ikka aktsiisidest. See on küll libe tee, aga sellele teele ikka aeg-ajalt minnakse.

See viimane alkoholiaktsiisi tõus toob meile rohkem kahju kui kasu – olen selles kindel. Siin peaks need juhid olema nii julged ja ütlema, et nad läksid sellega rappa. Kui erafirma oleks nii suure puudujäägini jõudnud, siis oleks ta pankrotis. Riigis on aga hea, sest kõik maksavad kinni meie inimesed. Raha läks meie kõigi taskust. Meil kõigil jäi midagi selle eest saamata ja meil kõigil jäi midagi selle eest tegemata. Selle eest tuleb võtta vastutus.

Kui vastutab kollektiiv, siis vastutust ei ole. Seni, kuni sellist kommet ei ole, võivad teha kõik, mis tahavad. Nii nagu teeb riik, teeb ka rahvas. See on minu arvamus. Kui inimene on ikka seatembu valmis teinud, siis see peaks tähendama poliitilise karjääri lõppu. Samas, kui ma mõtlen Eesti riigi peale, siis see riik on meil olnud super – aga me peame veel paremad olema!

Raske öelda… Peame korralikult tööd tegema, püüdma, olema abivalmis, aitama nõrgemaid – see on meie kõigi kohustus. Kui hakata mõtlema, siis ma olen kindel, et see osa Eesti rahvast, kes töötab, kuulub ka ühe protsendi maailma rikkamate hulka. Me oleme niivõrd heal elujärjel ja sellele vaatamata viriseme iga päev.

Hakkame endast peale! Me ei saagi veel tahta Soome või Saksamaa rikkust, sest me oleme olnud ilma riigita üle 50 aasta. Meil tuleb olla hea ja toita riiki, kuid ka riigiisad peaksid mõtlema sellele, mis me nende kätte oleme usaldanud, sest sellega tuleb väga auväärselt ringi käia.

Loe põhjalikumalt toostusuudised.ee