Kuidas maksustada virtuaalraha?

Mis aga puutub käibemaksu, siis selles osas on oma seisukoha avaldanud Euroopa Liidu Kohus[1]. Nimetatud kaasuses küsiti Euroopa Liidu Kohtult, kas traditsioonilise valuuta vahetamine virtuaalse valuuta vastu ja vastupidi on teenuse osutamine tasu eest. Ja kui on tegemist teenuse osutamisega, siis kas need on käibemaksuvabad teenused või maksustatavad teenused. Kohus jõudis järeldusele, et tegemist on teenuse osutamisega tasu eest ja tegemist on maksuvaba teenusega.

Sellele küsimusele vastamiseks tuli kohtul otsustada, kas ja millise maksuvabastuse punkti alla võiks virtuaalvaluuta sobida. Esialgu andis kohus hinnangu art 135 lg 1 p d kasutusalale. Käibemaksudirektiivi art 135 lõike 1 punkti d sõnastus tõlgendatuna koostoimes kohtuotsusega Granton Advertising[1] annab mõista, et antud sättes nimetatud tehingud puudutavad teenuseid või vahendeid, mille kasutusviisiga kaasneb rahaülekanne. Kuna virtuaalne valuuta bitcoin on lepinguline maksevahend, ei saa seda käsitada arvelduskonto, hoiuse, makse ega ülekandena. Kuid erinevalt võlanõuetest, tšekkidest ja muudest vabalt kaubeldavatest maksevahenditest, mida on nimetatud käibemaksudirektiivi art 135 lõike 1 punktis d, kujutab see endast nende tehingupoolte vahelist vahetut makseviisi, kes seda aktsepteerivad.

[1] TuMS § 15 lg 1 ja § 37 lg 1

[1] C‑264/14.

[1] C‑461/12 punktid 37 ja 38.