Meelelahutuse pakkujatel kaubanduskeskustes jõupositsioon

„Meie läheme keskustesse suurrentnikuna ning tunneme, et oleme need, kelle järgi teised otsustavad, kas tulla samasse keskusesse,“ oli Apollo juht Mauri Kristjan Dorbek Äripäeva raadio saates „Kinnisvaratund“ enesekindel. „Suudame pakkuda kino, poodi, toitlustust ja siduda need kontseptsioonid kokku ning pakkuda inimestele seda, mis muudab meid ka keskuste silmis atraktiivseks,“ viitas ta meelelahutuse olulisusele tänastes ostlemiskohtades.

Seevastu Telia Tallinna piirkonna müügijuht Rait Videvik tõdes, et neil on keskustega lepinguid saada lihtsam vaid tänu brändile. „Aga kui hakkame läbi rääkima üüri suurust ja muid tingimusi, siis see kõik võtab aega,“ viitas ta sellele, et nende positsioon võiks mõnevõrra tugevam olla.

Dorbeki sõnul kandubki see, et jõupositsioonil olijad räägivad endale välja head tingimused, negatiivses mõttes üle väiksematele. „Kui näiteks Apollo investeerib palju inimeste keskusesse toomisesse, siis peab keskus rendihinnas vastu tulema – mastaap võimaldab meil olla madalama rendi peal ning kui keskus ootab, et me investeeriks, siis mõlemat ei saa, Excel ei jookse kokku,“ selgitas ta. „Samas aga väikerentnike hind selle arvel, et meilt nii palju ei saada, tõuseb – keskus tahab oma ikka kätte saada.“

Samas tõdes ka Dorbek, et nende positsioon sõltub ikkagi sellest, mida üüripinnal tegema hakatakse. „Kui teeme väikeseid Blenderi kohvikuid, siis oleme nagu iga teine väikerentnik, kui aga võtame 10 000 ruutmeetrit pinda ning rajame suure meelelahutus- ja toitlustusala, on lugu teine,“ märkis ta. Samas ei pruugi jõupositsiooni eelduseks olla alati suur pind. „Keskus tahab lihtsalt näha, et oleks huvitav toode või teenus,“ rõhutas Dorbek. Ta nimetas näitena Apple’i poode, kel pole tavaliselt tuhandeid ruutmeetreid, kuid kelle kaubamärk toob inimesed poodi.

Videvik tõi aga välja, et ka keskus ise peab küsitava rendihinna eest midagi vastu andma ning igal rentnikul on võimalik esitada nõudmisi. „Meie jaoks on rendihinna kujunemisel väga tähtis, milline on kliendivoog,“ rääkis ta. „Profiil on väga tähtis – kui Apollol pole vahet, kas tegemist on lapse või turistiga, siis meil turistile oma teenuseid müüa on keeruline.“

Dorbeki sõnul tuleb aga arvestada, et iga keskuse väljakujunemine võtab aega ning seetõttu pole mõistlik mõne kuu põhjal otsustada, kas see vastab rentniku nõudmistele.

Videviku kinnitusel räägib Telia endale tavaliselt välja vähemalt 4-5aastased lepingud, et oleks võimalik teha investeeringuid. „Enne selle perioodi möödumist ei ole mõtet rabelema hakata, kui just väga valus ei ole,“ sõnas ta. Pikad lepingud on tähtsad ka Dorbeki jaoks. „Kino pole võimalik muuta, seda pärast kaupluseks ei ehitada,“ tõi ta põhjuse ja lisas, et tema vaatab minimaalselt 10 aasta pikkuseid kontrahte.

Ühtlasi on 4-5 aastat ka piisav aeg, mille tagant rentnik saab oma kontseptsiooni ümber mõelda. „Vana kulub ja pole selle aja peale enam ilus, seega see on paras aeg ka rendileping üle vaadata,“ nentis Videvik. „Kindlasti pole mõtet kontseptsiooni uuendada, kui leping pole piisavalt pikk, et jõuaks investeeritud raha tagasi teenida,“ lisas Dorbek.

Dorbeki sõnul eeldab Apollo äri ka seda, et keskus tuleks neile erinevate tingimustega vastu. „Kino ja sellega seonduv tehnika on väga suured investeeringud, seetõttu vaatame ise, kas keskus meile sobib ning kas meil õnnestub keskusega investeeringud kuidagi ära jaotada,“ viitas ta sellele, et ka keskus peab nende ärisse investeerima. „Kui mõlemal pool on suur tahe, saab asi teoks, kui aga üks pool panustada ei taha, siis ei saa,“ nentis ta.

Tallinnas peagi avatavaid T1 ja Porto Franco kaubanduskeskusi näevad Videvik ja Dorbek pigem aga probleemide allikana. „Väikeäridel tekib väga suur mure, sest tööjõuturg kuumeneb ning sinna rajatavad ärid lähevad töötajaid lihtsalt üle ostma,“ arvas Dorbek. „Palgatõus paneb korraliku põntsu neile, kel pole kaubamärki,“ oli ta veendunud. Ka Videvik arvas, et uute töökohtade teke paneb tööjõu liikuma ning seda on üha raskem kinni hoida.

Samuti näeb Dorbek, et inimeste ostujõud uute kaubanduskeskuste tekkega suuremaks ei muutu. „Kusagilt peab midagi ostmata jääma – inimesed küll koguvad raha kontodele, kuid ma ei tea, kas uute ostukeskuste teke ja lähemaletulek suurendab nende tahtmist šopata,“ oli ta skeptiline. Tema sõnul jäävad ellu aga need ettevõtjad, kes oskavad oma tööjõudu targalt kasutada. „Tulevik on iseteeninduskassadel, inimeste töö peaks olema rohkem väärt, kui kassas kaupade piiksutamine, nad võiksid pakkuda näiteks toodete kohta kliendile konsultatsiooni ja teha lisamüüki.“

Üha rohkem pakub füüsilistele poodidele ka populariseeruv e-kaubandus. Kuid ka sellega on Videviku sõnul võimalik kohaneda. „Meie jaoks ei olegi kohapealne ost tähtis, pakume seal konsultatsiooni ning inimene saab pärast sama toote ka internetist soetada,“ märkis ta. „Füüsiline pood on mingil määral turunduskanal, tõsi, seda pole odav üleval hoida, kuid Telia puhul on mahud taga,“ kommenteeris Dorbek. Nii näiteks ei panda enam kogu kaupa välja ega hoiustata kohapeal, sest keskuste laopind on väga kallis.

Apollo raamatuäridest rääkides tõdes Dorbek, et nende puhul on lisaks e-kaubandusele ka kaubanduskeskuse müük väga tähtis. „Raamatupoodides jääb keskmine ost täna 20 euro piirimaile, seda suudab enam-vähem iga eestlane endale lubada,“ rääkis ta. Seejuures peab ta oluliseks, et klienditeenindajad oleksid kliendile võimalikult ligidal. „Näiteks Telia on loonud oma esindused nii, et klienditeenindaja ei saa kuhugi peitu pugeda, vaid peab suhtlema – me soovime sama saavutada – kui kinos käiakse õhtul või nädalavahetusel, siis pole mõtet panna inimesi graafikusse muul ajal,“ lisas ta.