Kinnisvarakuningas vaatab rõõmuga, kuidas majandus langeb

Ober-Hausi asutaja Paul Oberschneider tõdes, et peagi näeme, et majandus on juba suures hädas. Esimest märki näeb ta enda sõnul üle maailma oma vara müües. "Kui ma arvan, et mu vara väärtus on tipus, siis tegelikult see ei ole nii," nentis ta. "Mida turg on valmis selle eest maksma, on 50 protsenti vähem."

Ta märkis, et kui kõik varade omanikud üle maailma peavad oma vara vääruslikumaks, kui need on tegelikkuses, ning peavad järsku olude sunnil need maha müüma, kahaneb vara väärtus 40–50 protsenti. Siis on tema kinnitusel näha vara väärtuse vähenemise nakkavat mõju.

Lisaks näeb ta ohuna ette seda, et valitsused hakkavad suuri tehnoloogiaettevõtteid reguleerima. Samuti võiksid neid oodata ees kulukad kohtuvaidlused, nagu juhtus omal ajal tubakafirmadega, kui inimesed hakkasid oma hädades, nagu näiteks vähki haigestumises, ühel hetkel neid süüdistama.

Samuti näeb Oberschneider suurt probleemi kaubanduses. "Minu põlvkond on endale ostnud juba kõik, mida ta tahab. Kui me tahame veel midagi osta, teeme seda veebist, kus see on odavam," ütles ta ja lisas, et noorem põlvkond ei taha nagunii selliselt asju kokku osta. "Nad tahavad kogemusi, reisida, asju jagada. Nad ei väärtusta samasugust tarbimist, millega mina üles kasvasin," tõdes ta. See võiks anda suure põntsu suurtele jaemüüjatele.

Tema hinnangul on turg valmis suureks korrektsiooniks. Ehkki maailm nägi kümme aastat tagasi majanduskriisi, ütles Oberschneider, et tema hinnangul on pulliturg kestnud juba 40 aastat. "Kui pikaks saab kummilinti venitada? Mingil hetkel läheb see katki ja me ei peaks olema üllatunud, sest pikemaks enam seda linti venitada ei saa."

Ta tõdes, et ega me ei tea, mis meid nurga taga ees ootab. Näiteks tõi ta krüptoraha, mis sümboliseeribki inimeste iha tulla traditsioonilisest võrgustikust välja ning mitte usaldada enam tavavaluutat. "Nad ei taha uut valuutat, nad lihtsalt ei taha vana valuutat," tõdes Oberschneider. Tema hinnangul ei taha paljud usaldada valitsust või Euroopat ning tahavad valuutat, mis esindab turvalisust ja ohutust ning individuaalsust. "Kes saab öelda, et Brexitiga ei lagune euro laiali? Kes saab öelda, kui palju on mingi valuuta väärt?"

Jaanuaris alustab Oberschneider Londonis kinnisvara sildfinantseeringutega (lühiajaline rahastamine enne laenu saamist – toim). "Alati võib tulla lagedale mõne vabandusega, miks praegu ei ole õige aeg. Enamik inimesi mõtlebki nii," ütles Oberschneider ja lisas, et tema mõtleb vastupidiselt, kuidas saaksid asjad õnnestuda. Et enda mõtteid ratsionaalsemaks muuta, on tal meeskonnas teisiti mõtlevaid inimesi.

Ehkki ta näeb ette majanduslangust, peab ta seda turule sisenemiseks just heaks ajaks. "Ma parem laenan raha välja languses kui siis, kui kõik avavad šampusepudeleid. See on vale ajastus."

"Ma vaatan hea meelega, kuidas SKPd vähenevad," ütles ta ja selgitas, et tunneb end paremini, kui annab laenu väiksemale summale, kui on see, mida on vara lõpuks väärt.

Samuti näeb Oberschneider turul nõudluses suurt tühimikku, mille on jätnud sinna pangad. "Pangad on väga ettevaatlikud ja kardavad arendajatele suure riskiga projektide tõttu raha anda." Ta märkis, et pangad tahavad riskantsetesse projektidesse siseneda hiljem, kui on kindel, et see toimib. Sellest tekibki vajadus sildfinantseeringu järele.

Oberschneideri sõnul nägid nad seda ette ja rääkisid kaks aastat tagasi sellest siinsete pankadega, kuid teda ei usutud. "Kõik ütlesid, et me ei vaja sellist asja, meil on palju likviidsust. Ma ütlesin, et te veel näete, et ei ole."

Oberschneideri hinnangul on tegelik probleem see, et ei vaadata ette, mis hakkab toimuma. "Minu hinnangul ei ole pankurid üldiselt väga head äriinimesed. Nad oskavad hinnata kohest riski, aga kui küsid neilt, mis juhtub aasta-pooleteise pärast, oleks nagu jänes autotulede ees. "Kaks aastat tagasi ütlesid nad, et turg ei vaja seda toodet, tegelikult praegu vajab."

Ta selgitas, et nad hakkavad pakkuma rahastust 90% ulatuses projekti maksumusest. Ta märkis, et nad võtavad kasumist oma osa, sest kasumi teenimise hetkeks on nad projekti maksnud nii palju omakapitali. Tänu nii-öelda osaluse ostmisele toimib investeering võlana, millega panditakse neile varad.

Riskide eest peaks neid aga enim kaitsma kinnisvara valdkonna teadmised ja kogemused, mida ei ole alternatiivsete finantseeringute pakkujatel. Ta lisas, et pankade jäetud tühimik on hiiglaslik ning alternatiivsed finantseerijad ei suuda seda nagunii ka rahaliselt katta.

"Fintech-sektoris näeme järgmise 12–18 kuu jooksul, et tekib palju probleeme," ütles ta, tõdedes, et nii võiks talle sobiv tühimik veelgi suureneda. Ta tõi näiteks Suurbritannia ühisrahastusplatvormi Lendy, kes laenas kahe aasta jooksul välja 500 miljonit naela ja nüüd on neil 70 protsenti laenudest seisma jäänud. "Inimesed hakkavad küsima, kus on nende raha, miks nad ei teeni lubatud tootlust."

Oberschneider tõdes, et kõik alternatiivsed laenuandjad ja fintech-platvormid tahavad teenida vahelt raha. Ainuke viis seda teha on raha välja laenata ning raha välja laenamiseks jätavad nad jälgimata pankadelt nõutavad hoolsusmeetmed. "Kui nad seda teeksid, ei laenaks nad raha välja," tõi ta välja suure ohukoha.

Tema hinnangul ei ole rahastusplatvormid loonud mingisugust väärtust, sest need ei tee tegelikult midagi. "Inimesed on neid usaldanud, sest neile on lubatud fikseeritud intressi. See on absurd. See on vaid turundusjutt."

Oberschneider märkis, et on rääkinud Tallinnas mõne inimesega, kes kunagi nende jaoks töötasid, ning on palju neid, kes on sildfinantseeringu tootest huvitatud. "Turg ei ole siin nii suur, aga mulle meeldiks olla tagasi ja siin tegutseda. Me peame selle kõigepealt Suurbritannias käima saama."

Ta tõdes, et kõigepealt peavad nad oma keerulise toote juriidiliselt korrektselt tööle saama ning võiksid laenata välja 100 miljonit naela. "See aitab meid välja õppimistsüklist. Kui me saame selle käima, saame me vaadata muid paiku."

Eesti kinnisvara kohta ütles Paul Oberschneider, et ta ei mõista seda, mis toimub kaubanduspindadel. "Kõik jaemüüjad on samades kaubanduskeskustes ja Tallinnas on 400 000 inimest. Mida te ostate? Kas te ostate sama toodet igast poest?"

Tema sõnul ei mõista ta, kuidas suudavad jaemüüjad siin püsida ning maksta üüri, kui igal pool on samad kauplused. "Meie tundsime end enda keskustega alati tugevalt, sest meil oli üks suur ankurüürnik. Mind ei kõigutanud, kui keegi teine ei suutnud üüri maksta, sest ma olin tänu ankurüürnikule kindlustatud. Lisaks asukohale andis see meile kindlustunde."

Oberschneider tõdes, et ega tal ei pruugi õigus olla, sest sama juttu liiga paljudest kaubanduskeskustest rääkis ta juba 10 aastat tagasi. "Eestis on elaniku kohta Euroopas kõige rohkem kaubanduspinda. Ma ei tea, kuidas see on jätkusuutlik, aga samas ma ütlesin seda ka juba 10 aastat tagasi."