Vare: Eesti tulistab endale ise jalga

Äripäeva sõsarleht Delovõje Vedomosti küsis Eesti ettevõtjatelt, kuidas nemad võtavad kokku 2018. aasta – mis olid nende meelest suuremad kordaminekud ja negatiivsed sündmused.

Ettevõtja Raivo Vare tõi esile Tallinna ja Helsingi vahelise tunneliprojekti, mida ta nimetab Skandinaavia kõigi aegade projektiks. "Meie piirkonna jaoks on see ainulaadne, kogu Euroopas aga kaalukas sündmus," ütles ta.

"Negatiivne aastasündmus on aga hulga olulisem kui positiivne, mida ma nimetasin esimesena," ütles Vare.

Mulle tundub, et paljud alahindavad ühe hiljutise uudise tähtsust.

100 miljonit eurot, mis väidetavalt eraldati (ma ei tea, kas see uudis leiab ka praktikas kinnitust) Tallinna ja Helsingi vahelise tunneli projekteerimise ettevalmistusteks.

Mingeid probleeme ei ole. Vastupidi! See on ju Skandinaavia kõigi aegade projekt (kuigi ei, Taani väinad – see on umbes sama suurusjärgu algatus), ja see viiakse ellu era-, mitte aga riigi initsiatiivil. Meie piirkonna jaoks on see ainulaadne, kogu Euroopas aga kaalukas sündmus. Sellest rahast piisab, et teha projekti ettevalmistustööd. Järgmise sammu peavad tegema riiklikud instantsid.

Ma ei ole sellega nõus. See raha võimaldab katta põhilise projekteerimisjärgu. Projekti saab viia sellise astmeni, mis lubab liikuda edasi projekti ettevalmistuse finiširingile. Ma nimetaksin neid 100 miljonit seed money'ks. Järgmine järk eeldab riigipoolseid loa andmise protseduure.

See on omaette teema. Midagi sellist ei ole ju varem olnud. Tavaliselt meil projektid alguses kooskõlastatakse ja püütakse alles pärast seda leida rahastamist. Siin on toimunud vastupidi.

Mul on selles osas kahtlusi, sellepärast ma ütlesingi seda kohe alguses teatava reservatsiooniga. Arvan, et põhimõtteline kokkulepe on tõepoolest olemas, kuid milliseks see tulevikus kujuneb, on raske öelda. Aga kui kõik osutub tõeseks, on see viimase aja kõige jõulisem samm. Ülejäänud sammud: idufirmade raha kaasamine, mingid ehitused – loomulikult on kõik see positiivne, kuid ei mängi sedavõrd tähtsat rolli.

Sellele, mis toimus tselluloosikombinaadiga. Kui olla täpsem, siis “tselluloosi rafineerimiskombinaadiga”. Kuid asi ei ole terminites. Probleem on selles, millisel viisil ehitamine ära põlati. Leian, et mitte ainult ei langetatud halba otsust, vaid loodi pretsedent, mis tekitab tulevikus usaldamatust.

Ehitust ei keelatud ära mitte ratsionaalsete argumentide alusel, vaid tuginedes irratsionaalsetele emotsioonidele. Eesti on väike riik ja sõltub väga palju suurtest investeeringutest. Kui selliseid küsimusi lahendatakse üksnes emotsioonide tasandil, oleme teel põrgusse. Minu jaoks on põhimõttelise kaaluga, et keegi isegi ei soovinud küsimusse süveneda! Kui Pärnumaa omavalitsus võttis vastu analoogse otsuse (oli idee ehitada kombinaat just sinna), siis nad ütlesidki: “Kuna keegi ei tahtnud seda küsimust analüüsida, siis meie ei tea ka, kas see meile sobib või mitte.”

Me ei saa endale lubada ebaratsionaalseid otsuseid. Investeerimis- ja majanduspoliitikas langetatud ebaratsionaalsed otsused on meie jaoks rängemate tagajärgedega kui teiste riikide jaoks.

Meil ei ole mastaape. Kui me blokeerime suure investeeringu irratsionaalsete emotsioonide alusel, siis tõkestame tee mitte üksnes sellele konkreetsele investeeringule (mis meile eeldatavasti ei sobi, kuigi me ei tea seda, sest keegi ei ole midagi analüüsinud), vaid ka tulevastele.

Mets on üks meie loodusressursse. Teine ressurss on fosforiidid. Kuid ainult üritage neid sõnu kuuldavale tuua – ma ei kujuta ette, mis Teiega tehakse. Ükski poliitik ei söanda seda teha. Saan suurepäraselt aru, millest see tuleb: fosforiidiga algas meie vabadusliikumine. Kuid see ei tähenda, et me ei peaks sellega tegelema ja uurima kõiki võimalusi. Võib olla, et selles midagi siiski on? Võib olla, et kõik ei ole enam nii nagu varem? Võib olla on olemas mingid uued tehnoloogiad (aga Eestil on oma fosforiidialane oskusteave ju olemas!) Erainvestor Viru Keemia Grupp tundis asja vastu huvi – ta tambiti kohe mutta. Kõige hullem, et me tulistame endale ise jalga. See negatiivne aastasündmus on hulga olulisem kui positiivne, mida ma nimetasin esimesena.

Miks ma nii tulivihaseks sain? Varem ei olnud see Eestile omane. Kuid ma kardan, et see aeg on käes. Me oleme nüüd kõige vastu. Tahame, et kõik jääks nii, nagu oli varem. Me oleme väsinud muutustest, reformidest ja kõigest uuest. Tahame vaikselt oma nurgas kükitada ja mitte midagi muuta.

Mis puudutab majanduse, ühiskonna ja kõige ülejäänu konkurentsivõimet, on see hirmus hoiak. Kogu maailm jookseb. Selleks, et seista paigal, tuleb joosta. Meie aga põlgame ära kõik, mis nõuab mingeid täiendavaid jõupingutusi või uut lähenemist. Ja seda olukorras, kus meil on olemas omaette maailm – idufirmad, kus kõik on teisiti. Paraku on idufirmad vaid üks majanduse osa. Pealegi on see valdkond meie jaoks selle poolest halb, et on äärmiselt mobiilne. Kui me avaldame äritegevusele liiga pikalt survet, läheb äri meie juurest lihtsalt minema. Objektiivsete põhjuste tõttu see juba toimub, meie aga anname sellele protsessile veel rõõmsalt hoogu juurde. Ei tohi lubada, et meie mõtteviis muutuks halvemuse poole.

Jah.

Kardan, et selleks on Donald Trumpi algatatud kaubandussõda. See lõhub olemasolevad majandussuhted. See mõjutab Eestit, vaatamata sellele, et me ei osale mingil viisil Trumpi ja Hiina vahelises kismas. Kaubandussõjad on ameeriklaste viimane katse säilitada oma ülevõimu. Paraku on USA ja Hiina tähtsus maailma majanduses sedavõrd suur, et need protsessid mõjutavad kõiki riike, kaasa arvatud meie oma.

Seda ma ei oska öelda, kuid majanduskasv aeglustub surmkindlalt. Süveneb protektsionism, mis on niigi tugev. Kasvab piirkonnastumine, mis on samuti halb. Sellistele riikidele nagu meie sobib rohkem asjade senine korraldus. Me oleme esmajärjekorras Euroopa praeguste eksportööride alltöövõtjad. Kui Saksamaa ja Skandinaavia kannavad kaotusi – aga see juhtub, kui protektsionism süveneb –, tabab see meid kõigepealt.

Jah. Kuid isegi siis, kui me liigume uuele tehnoloogilisele tasemele (mis on alltöövõtust järgu võrra kõrgem) ja meile tundub, et meie valmistatud toode on lõpp-produkt, ei ole see tegelikult nii. Kui me vaatame tähelepanelikult, näeme, et meie toode läheb hiljem mõne Hiinasse eksportiva Saksamaa tehase kompleksi. Juba on tulnud infot, et me oleme kaotamas konkurentsivõimelisi positsioone, vaatamata sellele, et oleme maailmas esimesed puitmajade eksportijad.

On ilmunud odavamad konkurendid.

Ei! Need on meie sõbrad poolakad. Aga konkurents on loomulik protsess. Probleem on mujal: ühine turg ei laiene. Kui saabub majanduslangus või kasvutempo aeglustub, kahaneb kohe nõudlus ja meie ekspordi kaalukas valdkond – puitmajad – kaob. Kõik me oleme omavahel seotud, kuid võtmetähtsusega otsused langetatakse kusagil meist eemal.