Kodubörsil peitub kuldne turvasadam

Balti võlakirjaturg on viimastel aastatel muutunud investori jaoks tulusamaks, kirjumaks ja huvitavamaks. Lisaks Läti ja Leedu riigivõlakirjadele on esindatud ka mitme laenuandja, ehitustööriistade rendi, lennukihooldusteenuse, kinnisvara- ja energiaettevõtete võlakirjad.

Lähemalt uuris Äripäev võlakirjadesse investeerimise tulususe ja riski kohta Redgate Capitali partnerilt Andrei Zaborskilt, kes on viimased 20 aastat olnud tegev võlakirjaportfellide ja -fondide juhina ning viis viimast aastat nõustab ettevõtteid võlakirjade emiteerimisel.

Peale pangadeposiiti on võlakiri investori vaatevinklist kõige turvalisem investeerimisobjekt. Ta on tähtajaline, lubatud tootlusega, mida perioodiliselt välja makstakse, ja võlakirja hinnal pole nii suurt volatiilsust, nagu on aktsiatel. Kui investori valikuks on aktsiad või võlakirjad, siis välisraha kaasava ettevõtte/emitendi jaoks on võlakirja alternatiiv pigem pangalaen.

Esiteks maksegraafikud, tähtajad, erinev riskitase ja tagatis. Kas on allutatud võlakiri või nn seeniorvõlakiri? Kus ta asub ettevõtte finantskohustuste hulgas – kas teistega võrdsel tasemel või teistest laenudest allpool. Allutatud võlakiri tähendab, et emitendi pankroti korral tasutakse kõik muud kohustused enne. Näiteks Admiral Marketsi, Inbanki ja LHV võlakirjad on allutatud muudele kohustustele.

On küll. Kõige lihtsam on osta Läti ja Leedu võlakirju, need on esindatud Nasdaqi Balti börsi võlakirjade nimekirjas. Tänapäeval on eurodes noteeritud riigivõlakirjade probleem see, et intressid on nullilähedased, tootlused on null, mis on Euroopa Keskpanga rahapoliitika tulemus.

Kes tahab aktiivselt võlakirjadega kaubelda, saab osta indeksitele ehitatud võlakirjade ETFe. ETFid peegeldavad kogu võlakirjaturgu sel hetkel. Indeksid sisaldavad eri tähtajaga võlakirju – alates aastast kuni näiteks 50 aastani – ning indeks arvestab endasse selle, et lühikese tähtajaga võlakirjad lunastatakse/arvatakse indeksist välja ja pikkade võlakirjade väärtust arvestatakse iga päev ümber vastavalt nende turuhinnale (turu intressimäärale). Võlakirjaindeksitesse tasub investeerida puhtalt kauplemise eesmärgil, osta odavalt ja müüa kallilt. Samuti võib indekseid kasutada riskipositsioonide maandamise eesmärgil. Seal ei teki seda võimalust, et ma täna ostan ja hoian teda 10 aastat ja saan igal aastal intressitulu.

Nasdaq Balti börsidel on võlakirjadega kauplemine üha hoogustumas. Kui veel 2018. aasta esimeses pooles tuli tavaliseks pidada olukorda, kus Balti võlakirjade nimekirjas ja First Northi võlakirjaturul tehti kvartalis kokku alla 100 tehingu, siis eelmise aasta viimases kvartalis tõusis tehingute arv 200 piirimaile ja alanud aasta esimese kahe ja poole kuuga on võlakirjadega toimunud juba pea 400 börsitehingut. Põhjusena tuleb tuua uute ja jaeinvestorit paeluvate emitentide, nagu Mogo, LHV Pank ja Magnetic MRO, lisandumise börsinimekirja.

Kui just pole tegemist riigi võlakirjaga, tuleb süüvida sellesse, kes on emitent, milline on tema majandustegevus ja millised riskid tulenevad emitendi tegevusvaldkonnast. Kuidas ta raha teenib ja mis on võla tagastamise potentsiaal. Sarnaselt aktsiatega tuleb tutvuda ettevõtte ja tema fundamentaalnäitajatega. Mida pikem on lunastamistähtaeg, seda riskikartlikumad nad on. Balti börsidel valdavalt aktiivset kauplemist ei toimu, aga kui vaadata Ameerika või Saksamaa võlakirjadega kauplemist, siis hinnakõikumine on seal päris oluline. Mida investor tahab võtta? Kas intressiriski, mis väljendub eeskätt riigivõlakirjade ja rahaturu intressimäärade muutumises, või ta tahab võtta mingi konkreetse ettevõtte krediidiriski. Ettevõtted on riskantsemad, kuid pakuvad paremat tootlust.

Pankroti korral on tagamata kohustused kõik võrdsel tasemel. Neist tagapool on allutatud kohustused ja omakapital ehk võlakirjaomanike nõuded rahuldatakse enne aktsionäre. Võlakirja tingimustega määratakse võlakirja positsioon kohustuste järjekorras – võlakirjale võib määrata mingi konkreetse tagatise või teises äärmuses allutatakse võlakirjaomanike nõuded muudele (tagamata) nõuetele. Tagatise seadmise korral tekib võlakirjaomanikel eesõigus katta oma nõuded tagatisvara realiseerimisest laekuvate vahendite arvel. Kui tagatise realiseerimisest ei piisa kõikide võlakirjast tulenevate nõuete katmiseks, osalevad võlakirjaomanikud ülejäänud summas teiste tagamata nõuetega kreeditoridega samal pulgal.

Ikka laenuandjate võlakirjad, näiteks Mogo 3aastane 10% ja EkspressCrediti 5aastane 14%. Võlakirja fikseeritud intressi nimetatakse kupongimääraks, see on intress, mida makstakse võlakirja omanikule perioodiliselt, kas kvartaalselt, kord poolaastas või kord aastas. Tootlus pole sama mis intress.

Investor ei adu tihtipeale võlakirja tootluse ja hinna seost. Kupongimäär ja tootlus lunastamiseni on võrdsed ainult juhul, kui investor on selle võlakirja soetanud nominaalhinnaga. Näiteks ostes 1aastase 100eurose võlakirja 8% intressiga, saab investor aasta möödudes tagasi võlakirja põhiosa (nominaali) ja intressi ehk kokku 108 eurot. Kui osta see sama võlakiri hinnaga 104 eurot, siis on tootlus mõnevõrra väiksem (vt näidist tabelis). Balti börsil on Läti ja Leedu riigivõlakirjade juures näha nii nende hind kui ka tootlus selle hinna juures. Ettevõtete võlakirjadel tootlust juurde märgitud pole. Ma ise unistan sellest, et seal võiks olla kalkulaator, kus saad valida konkreetse võlakirja ja tootluse kohe välja arvestada. Praegu tuleks iga võlakirja kohta teha endal Excelis eraldi mudel iga võlakirja jaoks, sest lunastamistähtajad ja kupongimaksed on eri kuupäevadel ja kupongimäärad erinevad.

Tootluse näide Magnetic MRO ja LHV Grupi võlakirja kohta

Õnneks lubab Eesti maksuseadus noteeritud ja kauplemisele võetud võlakirjadesse investeerida nn investeerimiskonto kaudu, tänu millele võib eraisikust investor teha emitendile taotluse, et talle tehtavatelt intressimaksetelt tulumaksu kinni ei peetaks. Võlakirjade tulu koosneb nii kapitalitulust (soetus- ja müügihinna vahest) kui ka perioodiliselt väljamakstavast intressitulust. Eesti maksudeklaratsiooni näite puhul tuleb sama võlakirja tulu deklaratsioonis näidata kahes kohas. Kui vaadata ainult intressimaksete maksustamist, siis võib esineda investori jaoks vägagi ebameeldivat kohtlemist, sest tulumaks arvestatakse maha kogu laekuvalt intressisummalt, jättes arvesse võtmata, kui suur oli (soetushinnas sisalduv) võlakirja kogunenud intress soetuse hetkel või mis on võlakirja tootlus soetushinda arvestades.

Kodulaenude kohta on praegu menetluses pandikirjade seaduse eelnõu. Kahtlen, kas selline toode Baltikumis kunagi jaeinvestorini jõuab, aga maailmas ja Euroopas on sellised võlakirjad ja neisse investeerivad fondid levinud.

Olgem realistid, väljakujunenud soliidsed suured ettevõtted, kellel on suurepärased suhted pankadega, võlakirjade teel rahastust otsima ei hakka. Võlakirjaturule tulevad need, kellel kuskil midagi pigistab.

Saavad ikka, aga nad tahavad kasvada kiiremini, kui panga finantseerimine seda võimaldaks. Pank vaatab mineviku tulemusi ja annab laenu selle info pealt. Ettevõte vaatab tulevikku ja tahab järgmistel aastatel kasumit kahekordistada, aga kui pank tema plaani ei usu, siis see on koht, kus võlakirjainvestoril on võimalik sõna sekka öelda, kas tema usub ja soovib ettevõtte kasvulugu rahastada. Kasvuettevõtte jaoks oleks võlakiri lisaks pangalaenule üks lisakiht finantseerimisel.

Jaeemissioonide korraldamine on keerukam ja kallim. Näiteks Maxima puhul poleks jaeinvestoritest piisanud 300miljonilise emissiooni täis märkimiseks. Jaeemissiooni on lihtsam korraldada neil emitentidel, kellel on endal jaeklientuur või tugev brändituntus, näiteks LHV Pangal.

Ei, kui nad juba kauplemisele tulevad, siis võib vabalt osta ka ainult ühe võlakirja. Aastaid tagasi oli Baltikumis levinud nominaalväärtus 1000 eurot, aga praegu tehakse järjest rohkem 100euroseid võlakirju, et võlakiri oleks likviidsem ja jaeinvestorile mugavam. Olgu märgitud, et jaeturule suunatud riigivõlakirjade puhul on levinud nominaalväärtus üks eurosent.

Üks initsiatiiv on. Näiteks Skandinaavias on korporatiivvõlakirjade turul üks tähtis osaline nn trustee ehk võlakirjaomanike esindaja. Kui võlakiri emiteeritakse, siis meil Eestis ei ole juriidilist raamistikku, et oleks mingi organisatsioon, kes saaks esindada kõiki võlakirjaomanikke. Iga investor esindab ennast ise. Kui investori meelest on emitent midagi valesti teinud, siis peab ta üksi emitendi vastu minema.