Toomas Tõniste tõmbab joone alla: siin ei ole midagi vabandada

Rahandusminister Toomas Tõniste ütles, et kui ta 2017. aasta suvel rahandusministriks tuli, oli 2018. aasta eelarve juba 99% paika pandud. Kuna tegemist oli vasakpoolse valitsusega, oli survet elada üle jõu, rääkis ta.

"Kui mina sain ministriks, siis oli kavatsetud pool protsenti struktuurset defitsiiti ja nominaalne oli 0,2 või 0,3. Suutsin koalitsioonipartnereid veenda, et me peame igal juhul seda defitsiiti vähendama,“ meenutas Tõniste.

2018. aasta alguses tuli üle 200 miljoni euro väärtuses tehtud otsuseid ümber vaadata ja kärpida ning siis saavutasid nad nulltaseme. "See tegelikult oli väga-väga karm. Ja ma saan aru, et see käib kogu aeg rahandusministrite ametiga kaasas, et raha ei ole kunagi piisavalt, alati on neid miljardite võrra soove rohkem ja on valikute koht."

Tema hinnangul tehti tema ametis oleku ajal rahandusministeeriumis palju ära, isegi liiga palju, mis tekitas võimaluse rääkida avalikkuses suurest segadusest ja tekitada mulje, nagu jube jama oleks. "Kaardid mängiti opositsioonile ilusti kätte,“ nentis ta

Eelmise aasta suveprognoosi järgi vaatasime üle 2019. aasta eelarve, kus tuli leida kate veel ligikaudu 56 miljonile eurole või kärpida kulusid. See oli see seis. Aga seal oli ka number, et 2018. aasta eelarve tuleb 200 miljonilise ülejäägiga.

Kogu eelmise aasta lõpu ei olnud mul muud numbrit kui see, et meie ülejääk on kuni kuskil 200 miljoni lähedal. Selle teadmise juures me tegime mõned investeeringud 2018. aasta lõpus. Ka riigiettevõtete dividende tõstsime kuskil 17 miljoni euro eest 2019. aastasse ja lõpptulemus jäi, et meil on üle 170 miljonit.

Mina ei ole ise midagi välja mõelnud, need on need numbrid, mis on öeldud. Nüüd on küsimus, kas ma siis peaksin saladuses seda numbrit hoidma, kui see on ametlikult välja käidud ja see on parim teadmine, mis siis meie spetsialistidel oli.

Minule üllatuseks olid viimase kümne aasta riigikogule esitatud ja vastuvõetud eelarved nominaalselt defitsiidis. 2019. aasta eelarve on esimene, võib öelda kümnendi ajalooline eelarve, mille riigikogu kinnitas plussis ja see pluss on 130 miljonit eurot.

Mind teeb murelikuks, et meie prognoosides on nii suur viga sees olnud. Just see eelmise aasta suveprognoos, mille alusel sai arvestatud, see on tõesti murekoht. Nii et siin ei ole ka midagi vabandada.

Ma olen üritanud mitte sorkida ajaloos. Kui ma ütlen, et teised tegid veel hullemini, see ei vii edasi. Aga kui 2015. aastal tehti likviidsusreservis selline tühjendusmüük, 370 miljoni euro võrra vähenesid meie reservid, siis oli Taavi Rõivas peaminister, ja ülejäänud kolme aasta jooksul on likviidsusreserv vähenenud 70 miljonit... Ma ei ütle, et Taavi tegi valesti, seal on objektiivsed põhjused. Meie optimaalne reservide tase on ära hinnatud, võttes arvesse varasemaid kogemusi, kriise, ja me jälgime seda joont. Meil on negatiivsete intresside ajastu, reservide hoidmine on tegelikult miinus. Ta on miinus.

Riigikassa on maksnud töötukassale ja haigekassale alates 2012. aastast üle 11 miljoni euro intressi. Aastal 2018 said nad 270 000 eurot intressi. Nende jaoks on see väga hea äri. Ja nad saavad alati kasutada seda raha.

Ma saan sellest kriitikast aru. Alati on tore mõelda, et mul kuskil seisab mingi rahapatakas ja mis sest, et ta väärtus väheneb, ega see ju minu taskust ei lähe. Aga tegelikult läheb minu taskust. Meie kõigi taskust.

Vähemalt mina ei ole kuulnud ühtegi finantsspetsialisti, kes ütleks, et oleks vale suurendada meie tööriistakasti olukorras, kus lühiajalise võlakirja saad nullkuluga. Kui meil on võimalik oma rahavooge juhtida efektiivsemalt, siis on rumalus seda mitte teha. Me oleme vist üks väheseid riike, kellel sellist instrumenti tööriistakastis ei ole.

Likviidsusreservil on kehtestatud omad reeglid, millist taset hoida ja on teatud kuud, kus joon kukub allapoole, sest me teeme mingid suured eurotoetuste eest tehtavad kulutused ära, raha saame tagantjärgi. Või kui me maksame inimestele tulumaksu tagasi, mis nad on rohkem maksnud, siis see koormus langeb ühte-kahte kuusse. See põnts, mis 2015. aastal tehti, kui meie likviidsusreserve vähendati 370 miljoni võrra, on üks põhjus, miks me sellele piirile lähemal oleme.

Kui meie majandus kasvas 2007-2008, siis kulutati metsikult. Tol ajal mindi struktuursesse defitsiiti kuni 5 protsenti. Siis, kui majandus ei kasvanud, oli kriis, hakati majandusest raha välja võtma. Kuus-seitse aastat toimiti täiesti majandustsüklitele vastuoluliselt. Tol ajal oldi koolipoisid: läbi oma kogemuste tehti mingeid otsuseid, üks hetk pandi ühtepidi rappa, siis tehti teistpidi otsus, et nüüd hakkame siis korjama. Tulemus on see, et oli 2016. aasta lõpuni täielik majandusseisak.

Tol ajal oleks olnud minu arust mõistlik kasutada seda konjunktuuri, et teha investeeringuid. Riigil võiks alati olla tagataskus valmis investeeringuid paarisaja miljoni ulatuses ja kasutadagi majandustsükleid selleks, et ehitada mõistliku hinnaga teid-koole, mida tahes. Ja teiselt poolt aidata majandust, et osa elanikkonnast ei peaks minema Soome.

Kui me seda tervikpilti vaatame, võib öelda, et ühelt poolt tehti väga valesid otsuseid, aga teiselt poolt jah, tänu sellele saame uhkustada, et meil on pikalt kõige väiksem riigivõlg ja tänu sellele võib-olla meil on see raha natuke odavamalt käes.

Ma arvan, kui riigivõlg oleks ka paar protsenti kõrgem, oleksime ikkagi pikalt kõige väiksema riigivõlaga riik, aga meil oleks Tallinn-Pärnu maantee valmis, oleks Tallinn-Tartu maantee valmis. Praegu, majandustsükli harjal, vaadates, mis turul toimub, me saame selle eest mitte kilomeetreid juurde, aga me saame juurde suuremad arved. See ei ole mõistlik, et majanduskasvu tsüklis paisata veel turule raha ja sinna, kus on niigi ülekuumenemise faas.

Mina ei poolda kaotamist, vaid seda, et me anname inimestele rohkem vabadust. Eriti tuleks reformida väljamaksete faasi, millest pole väga juttu olnud. Seda, et me anname inimestele võimalusi ise oma raha suunata, olla oma raha peremees, kui sa arvad, et sa oskad paremini seda investeerida.

Kindlasti tuleb vältida liigset segaduse tekitamist, kus keegi ei saa aru, mis siis tegelikult toimub. Mul on hea meel selle üle, et investeerimisfondide seaduses said eelmisel aastal need murekohad ära muudetud, et tootlikkust tõsta. Leidsime minu arust väga hea lahenduse, et alles siis saad ennast premeerida, kui sa oled tõesti väga hea tootlikkuse teinud, mitte nii, et premeerid kogu aeg ja tegelikult ei peagi midagi vastu pakkuma. Inimesed, kes liituvad teise sambaga nii, et ei viitsi või soovi ise vaida, said millegipärast selle konservatiivse ehk siis nii-öelda vähetootliku pensionifondi. Muutsime ka selle ära, et nad saavad äkilise aktsiafondi.

Jah, siin me lähme juba väga filosoofiliseks. Praeguste laste ja noorte vanematel on mitu koormust: kasvatada oma lapsed üles, olla nendega, kellel on vähem lapsi või on uhked selle üle, et mina naudin elu ja pärast sinu lapsed maksavad minule ka pensioni. Minu jaoks see on ebaõiglane.

Mina pooldaksin seda mudelit, et mul on miinimum garanteeritud, see on see esimene sammas, ja edasi on minu investeeringud või minu elu jooksul kogutud raha pluss minu lapsed. Mul pole oma igapäevasteks kulutusteks palju vaja, kui ma vanem inimene olen, jõuan pensioniikka. Mul on toredad lapsed, keda ma olen kasvatanud. Kõik hoolitsevad oma vanemate eest.

Tegelikult jah, on mingi väike osa inimesi, kes on vastutustundetud, kes kohe kulutavad raha ära ja arvestavadki, et riik peabki mind kogu aeg üleval pidama. Aga sellepärast nüüd iga aasta mitusada miljonit paigutada kuhugi välismaale... õnneks tänu muudatustele on ka aktiviseerunud ja võimalik rohkem fondide raha paigutada Eestisse. Minu arust ei ole paha anda inimestele võimalusi juurde ja samas ka remontida praegust süsteemi.

Isamaa ei tahtnud ju lõhkuda, vaid parandada. Õppida vigadest ja vaadata, kuidas paremaks saab teha. Kogu aeg on probleem olnud, et inimesi ei huvita nende tulevik. Alles vanemasse ikka jõudes hakkad mõtlema, kuidas ma nüüd hakkama saan. See peaks olema igapäevane teema. Anname vabadust juurde, toome inimesi rohkem kaasa mõtlema, kuidas oma raha paigutada nii, et ma vanemas eas ei peaks tänaval lunima, et riik anna mulle, vaid ma tegelikult ise saan hakkama.

Praegu on ta (pensioni II sammas - toim) teatud grupile äri, see on nende sissetulek. Muidugi see ei meeldi neile, kui keegi ütleb, et me võtame sult selle sissetuleku ära või vähendame sinu sissetulekut. Siis leitakse põhjendusi, miks see on paha ja võib-olla ei räägita ka nii väga tegelikest murekohtadest.

Mina toetan demokraatiat, mina toetan seda, et valijad on oma otsuse teinud ja valitsuse saab moodustada see, kellel on 51 häält. Kui mingitel põhjustel mingit koalitsiooni ei panda kokku, siis hakata süüdistama neid, kes hakkavad kokku panema alternatiivi, on natuke imelik.

Ma saan aru, et alati tuleb olla kriitiline, aga selline lausrünnak, lausprobleemide tekitamine... Ma võiksin ju ka käia Brüsselis ringi ja öelda, et issand jumal, kui nüüd oleks tulnud Reformierakond võimule, siis oleks jälle hakatud dopingut rahastama, siis oleks hakatud rahapesu toetama, mis on täna probleemid. No kellel sellist segadust vaja on? Pole mõtet demagoogitseda.

Hirmu külvamist ei saa minu arust heaks kiita, meie oma riigi lõhestamine, väljapoole valede signaalide andmine, võimendamine negatiivses võtmes. Me oleme ikkagi üks riik.

Kui see koalitsioon üldse saab kokku, tuleb koalitsioonilepet vaadata, hinnata. Kui ministrid hakkavad käituma ebaväärikalt, siis on see omaette küsimus.

Rahandusküsimustes olin ma kriitiline kõikide suuremate erakondade suhtes. Kõik lubasid taeva ja mere kokku, kõik andsid lubadusi, mida pole võimalik täita. Enamikul on olnud ju rahandusministri portfell, nad on olnud koalitsioonis ja nad teadsid, et see ei ole võimalik. Riigil pole kunagi seda raha olnud.

Tänase koalitsiooni kõige suurem miinus tuligi maksuvaba tulu reformist, mida kritiseeriti, aga mis lahendas tööjõumaksude probleemi, mida meile kogu aeg ette heideti. Taheti teha see 500 kõigile. Kuna raha ei jätkunud, tehti poolik variant, mis maksis 160 miljonit, mille tõttu olemegi täna miinuses. Paneme aktsiisid juurde, kus prognoositi valesti 100 miljoniline auk.

On see EKRE või Reformierakond või Keskerakond, vahet ei ole. Kõik nad lubasid. Kõik nad püüdsid oma lubadustega valijate hääli, teades, et seda pole võimalik teha. Ühel erakonnal, kes ei ole valitsuses olnud, ongi võib-olla õigus rohkem lahmida.

Praegu mõjub 2007.-2014. aastatel tegemata jäänud töö ja kehv juhtimine. Nüüd oleme ju teinud väga radikaalseid otsuseid. Aasta jooksul on kahel pangal tegevusluba ära võetud. Versobank oli Euroopa Liidus esimene, kellel tegevusluba ära võeti. Ma ei oska öelda, kas ma pean uhke olema või mitte, aga mul on hea meel, et vähemalt minu ajal me oleme julgenud neid samme teha. Et finantsinspektsioon on tundnud seljatagust, on julgenud jõuliselt tegutseda. Et rahapesuvastane võitlus on tegudes ka käima läinud, mitte ainult sõnades. Tõrvatilk meepotis on riigikogu otsustusvõimetus, et koalitsioon ja opositsioon ei tulnud viimasel hetkel nende rahapesuvastaste muutustega kaasa.

See tegelikult kõik ongi üks osa sellest põhjusest, miks meil need intressid tõusevad.

See, mida me täna teeme. Kõik selleks, et parandada oma mainet, tõsta oma usaldusväärsust. Mul on hea meel, et tegelikult saadakse aru, et me räägime ajaloost. Aastast 2015-2017 on olukord muutunud. Oleme oma paari aasta käitumisega eeskujuks enamikule Euroopa Liidu riikidele. Kui Versobank näiteks kinni pandi, siis alguses oldi ka väga kriitilised Euroopas, et see on ennekuulmatu ja liiga karm samm. Täna öeldakse, et tublid, te olete teerajajad, te olete need, kellest eeskuju võtta.

Loodus tühja kohta ei salli, aga ma arvan, et oleme õnnelikud, et meil on siin turul nii tugevad pangad. Meil on ju ka tulnud uued pangad. Coop pank on hea näide, kes leidis tühimiku. Kui intressid jälle kasvama hakkavad, siis tekib võimalusi uutele tulijatele oma nišš leida.

"Ma olen seal kaheksa aastat olnud ja ma arvan, et kaks koosseisu on täiesti piisav," ütles ta. Tõniste tunnistab, et lootis siiski saada parema valimistulemuse. "Kuna see tulemus ei olnud nii hea, siis see võttis ka mult endalt minu isikliku moraalse õiguse jätkata ministri kohal. See on mu isiklik otsus, et ma isegi ei paku ennast enam ministriks, kuna ma leian, et see tulemus ei anna mulle seda õigust," ütles ta.

Tõniste pöörab fookuse oma ettevõtetele ning päevakorras on üks hästi suur projekt purjetamises. "Ja pere. Mul on võimalik ka neile rohkem aega pühendada, mis minu jaoks on väga tähtis."

Tõniste sõnul teab ta nüüd, kuidas riigi juhtimine tegelikult käib ja kui palju oleneb ministrist ja tema soovist kuulata või soovist ajada mingit oma jura. "Laia pildi koha pealt mul tekkis suurem usaldus Euroopa Liitu. Ma näen, et seal vähemalt rahandusministrid ja enamik tahab Euroopa Liidule parimat ja nad teevad igapäevast tööd, näevad vaeva ja teevad kompromisse, et riigid ja Euroopa Liit liiguks õiges suunas, oleks finantsiliselt stabiilne ja riskid oleks maandatud," rääkis ta.

Mina annaksin oma tööle hinde neli.

Ma seadsin endale eesmärgi võtta laualt maha igasugu uued maksud ja maksutõusud, et mitte segadust juurde kütta. Magusamaksu saime laualt maha, pakendi aktsiisitõusu saime maha, sain hakkama.

Seadsin eesmärgiks vähendada eelarve defitsiiti, mis oli kokku lepitud, poole võrra ning teha 2019. aasta eelarve ülejäägiga. Sain hakkama, kuigi mitte keegi ei uskunud sellesse.

Aktsiisipoliitikas tulin eesmärgiga jätta ära 2018. aasta aktsiisitõus. Oli jube möll, kisa, olin üksinda. Erakond oli selja taga, aga paljud ka sealt ei uskunud, et see üldse võimalik on. Tevadel lõpuks ikkagi poole võrra seda tõusu vähendasime. Edasi jätsime kõik tõusud ära. Aktsiisidega ma suutsin suunda muuta, aga ma ei saavutanud oma tegelikku eesmärki.

Investeerimisfondide seadus ja teised hästi olulised otsused said tehtud. Et eurotoetustega tegeletaks läbi ühe akna - täna ju kõik paralleelselt siin jagavad ja kulutavad, kontrollivad, jube bürokraatia, ressursi raiskamine, dubleerimine. Selle sain ma poolikult tehtud. Ei oldud nõus seda täismahus tegema.

Statistikaamet küsib palju andmeid, mõttetuid andmeid. Riigikogu kinnitas viimasel istungil statistikaameti seaduse, tuleb hästi suur reform andmete ristkasutuse osas: küsid ühe korra, kasutad mitu korda. Ma julgen öelda, et see on totaalne edulugu. Ei saa aru, miks seda varem ei tehtud.

Maksu- ja tolliamet teeb väga head tööd. Ei karista, ei ole eesmärk firmasid hävitada, vaid pigem teha koostööd, anda teada. Terminaatori poliitika on läinud ettevõtjasõbralikuks.

Riigiettevõtted: kümme-viisteist aastat räägiti, et erastame, viime börsile. Toimus. Kahju, et Enefit Green ei saanud. Minu eesmärk oli, et ka Enefit Green läheks börsile, aga siin on kohtuvaidlused teatud ettevõtjate poolt, kes kindlasti loodavad tänu kohtuvõitudele ise kasu saada.

Võib-olla see uudis, mis nüüd tuli tagantjärele - hindamine, et 2018. aastal oli defitsiit suurem, siin ma tõstan käed üles, ma ei saa sinna midagi teha. Need on tagantjärgi andmed, mis tulevad iga aasta, kõiguvad kuni kaks protsenti. Sellepärast me ka seda defitsiiti vähendasime, et olla valmis tagantjärgi hinnanguteks, mis võivad olla pluss- või miinusmärgiga. See on tõesti minu jaoks ka negatiivne uudis, aga eelmise aasta lõpus meil oli veel teadmine, et oleme tegelikult ka 2018. aasta ülejäägis.