Maailma suurim toidufirma leidis Eesti kasemahlatootja ise üles

“Ettevõte sai alguse kolm aastat tagasi. Olime vennaga köögis ja ta rääkis, kuidas kõik joogid on ikka jõhkralt suhkrut täis. Lapsele ju ka ei saa igasuguseid limonaade ja mahlasid juua anda,” rääkis idee sünnist ÖselBirchi tegevjuht Anne-Liis Theisen, kes oli selleks hetkeks lõpetanud ülikoolis bakalaureuseastme, polnud õieti midagi suurt käsile veel võtnud ning vend tegigi talle ettepaneku, et “mõtle midagi normaalset välja”.

"Millegi normaalse" aluseks võeti vanaema hapendatud kasemahla retsept. “Me oleme perega Saaremaalt pärit ning isegi kui mandrile kolisime, käisime ikka suvel seal vanaema juures heina tegemas,” kirjeldas Theisen, et sellistel palavatel tööpäevadel oleks ju võinud vabalt allikavett juua, aga hapendatud kasemahl – see oli ju hoopis põnevam. “Eks see vanaema kasemahl oli nii temal kui ka tema emal ja üldse põlvkondade kaupa igasugused kõhuhädad parandanud,” naeris Theisen.

Vanaema aiast pärit kasemahla saab endiselt vaid nende enda pere. Tootmisesse läheb üle Eesti kogutud kasemahl, millest tehakse praegu Biomaris kuue eri maitsega jooki, mille seas on nii hapendatud variante kui ka värske kasemahlaga tehtud. Jookide seas on näiteks Häpu, Inge, Ruuben ja isegi Möhhiito.

Kokku sai vikerkaarevärviline valik, mida kõike tegelikult eestlastele esialgu pakkuda ei plaanitudki. “Me arvasime, et eestlased ei taha kasemahla poest osta, kuna see on ju ometi aias olemas. Või vanaema aias ja nad andsid sellest kenasti ka näiteks festivalidel meile teada,” selgitas Theisen ja lisas, et seepärast on neil ka võõrapärane nimi. “Kui me välismaalastele ettevõtte jaoks ühisrahastust üles hakkasime ehitama, avastasime, et eestlastele pakub ka huvi, nii et otsustasime proovida. Nüüd on aga raske meie inimestele seletada, et tegemist on tõesti puhtalt Eesti ettevõttega,” rääkis Theisen.

Eestlaste puhul on aga lihtne seletada kogu asja olemust. Meil teatakse, mis kasemahl on, kuidas seda saadakse ja kui kasulik see tervisele on. Hoopis keerulisem on seda seletada näiteks sakslastele. Anne-Liis Theisen elab ise Saksamaal ning ajab ka äriasju sealt. Ta kirjeldas humoorikaid seiku, kui sakslased teevad suured silmad ja küsivad: “Mida te nende puudega täpselt teete? Kas seda saab siis juua? Kas seda VÕIB juua?”

Õnneks ei pidanud nad pikalt Šveitsi päritoluga Nestléle selgitama, mis on kasemahl, sest Theiseni sõnul leidis hiigelettevõte nad ise üles. “Aga siiani on natuke segane, kuidas nad täpselt meid leidsid. Alguses rääkisid nad, et leidsid meid sotsiaalmeedia vahendusel, aga hiljem on öeldud, et televisioonist,” kirjeldas Theisen.

Nimelt osales pere oma ettevõttega sakslaste telesaates “Höhle der Löwen”, mis on sisuliselt sealne versioon USA saatest “Shark Tank”, kus inimesed pakuvad investoritele välja oma ideid. “Meil läks seal hästi. Investoritel tekkis küsimus vaid sellest, et kasepuid ei ole ju Eestis ja mujal maailmas lõputult, nii et kas seda tootmist saab ikka ülisuureks kasvatada,” sõnas Theisen ja kinnitas, et eks see mure jääbki püsima.

Nestlé programm, mille kaudu nad on otsustanud ÖselBirchi toetada, on pilootprojekt ning peale eestlaste on seal teisigi. “Ühist nimetajat meil konkreetselt ei ole, kuid me kõik lahendame mingit turul esinevat probleemi. Meie peaksime kustutama terviseteadlike inimeste janu,” tõi Theisen esile.

Mida Nestlé sellise “vabatahtliku” abistamise eest saab? “Jumal seda teab! Kui ma sinna esimest korda läksin, ei uskunud ise ka, et see päris on, ja olin väga skeptiline,” rääkis Theisen ja viitas sellele, et Nestlé kohta ei ole meedias alati positiivseid lugusid, sest mida suurem ettevõte, seda rohkem temast ka räägitakse.

Theiseni sõnul on praegu aga kogu protsess põhjalik ja positiivne olnud. “Ilmselt tahavad ka nemad katsetada, mis selles kõigest saab,” ütles Theisen. Et teised osalejad on samuti mingil määral innovaatilised, siis on üks Nestlé võimalikest eesmärkidest uurida ja kaardistada uusi meetodeid, tooteid või turge.

Nestlé toetusprogrammis osaledes ei pakuta ÖselBirchile ainult rahalist toetust. Summat siinkohal ei avaldata, võttes arvesse asjaolu, et tegemist on pilootprojektiga, nii et tulevikus programmis osalejad ei tule juba ootuste või eeldustega, kui suure hulga nad kapitali saama hakkavad. “Summa, mida me saime, on osaliselt asjade prefinantseerimine, näiteks suurema toodangu pudelid ja sildid – need on makstud ette,” tõi Theisen näite.

Teine suur eesmärk ja tugi on suurkorporatsiooni abil oma eksporti suurendada ning teadustöö, mis seisneb toidutehnoloogilise ja ohutusteabe kindlakstegemises. Tehakse selgeks, milliseid toitaineid nende joogid sisaldavad.

“Toitainete sisaldus oli meil ka varem määratud, sest selleks oli seadusest tulenev kohustus. Küll aga on Nestlé abiga uuritud jookide koostist põhjalikumalt: mineraalainete, vitamiinide või isegi pestitsiidide sisaldust," loetles Theisen. Näiteks tuli välja, et kui juua kolm pudelit Ruubenit (rabarberiga hapendatud kasemahl) on täidetud 15 protsenti inimese päevasest vajalikust kaaliumikogusest.

Aga mis oleks, kui suur Nestlé ostaks väikse kasemahlatootja ära? “Ma ütleks kategooriliselt ei,” oli Theisen resoluutne, “isegi kui miljardi pakuvad.” Põhjenduseks ütles ta, et praegu on nende ettevõtmine nii alguses ja kõik liiga põnev. “Ei välista, et tulevikus tuleb ehk kasvades osalust müüa, aga üldiselt on meie jaoks ettevõtte lugu nii armas ja oma, et süda tilguks verd, kui oleksime sunnitud müüma,” viitas Theisen vanaema pärandile.

Hoolimata sellest, et tegu on põlvest põlve edasi antud varandusega, siis üks suuremaid väljakutseid on selle algupärase retsepti sobitamine suurema tootmisega. Sel aastal on ÖselBirchi toodangut müüdud juba sama palju kui eelmisel aastal kokku. Et Nestlé programmiga liitumisel tuli kasvatada ka eksporti, siis üks ülesanne on neil osaleda festivalil Fete des Vignerons, kuhu oodatakse umbes miljon külastajat, ja müüa seal 15 000 ühikut toodangut.

Theisen ei pea selle puhul ei tootmist ega müümist ületamatuks, kuigi 15 000 ühikut on nende tavapärasest aastatoodangust umbes pool. "Sel festivalil oleme väljas Nestlé terrassil Ruubeni ja Häpuga ja viimane on ühe seal pakutava kokteili põhikoostisosa," tegi Theisen vihje, et nende kasemahl võib tulevikus olla näiteks trendikas kokteilide lisa.

Eesti karastusjookide turgu ÖselBirch aga vallutada ei plaani. "Me ei tee sihilikult Eestis populaarsuse nimel tööd. Näiteks Kellukesega me ei saagi kunagi konkureerida, sest see, kes ostab suhkrust Kellukest, ei hakka ostma kasemahlajooki. Muidugi ei välista, et see kunagi juhtuda ei võiks, aga täna on see tõesti selline nišikas ja konkreetselt teadlikule tarbijale," selgitas Theisen.

Järgmine konkreetne ülesanne Nestlé diili juures on ÖselBirchil ees sügisel. Septembris tuleb neil Nestlé juhatuse liikmetele esitleda, kuidas on neil kiirendiprogrammis läinud. "Kuigi meie jaoks on olnud tootmine suurem kui varem ja tõeline müük, siis nende mastaapsuse juures on see ikkagi nii-öelda minitest," võrdles Theisen. "Aga võimalik, et see ongi üks Nestlé kasudest, et nad hajutavad riske oma töötajate pealt, kes peaksid uute asjade jaoks seniste tegevuste pealt fookuse ära võtma. Seda teeme hoopis meie."

Värska müügi- ja turundusdirektor Rauno Jõgeva ütles, et uus toode on üllatavalt hästi vastu võetud. Ja tõenäoliselt saame selleks põhjuse leida sellest, et karastusjookide tarbijad on hakanud ehk rohkem suhkrut vältima.

“Uue toote turule toomine nõuab rohkem reklaami ja turundustegevusi, aga seekord üle mõistuse midagi tõepoolest ei pidanud tegema,” rääkis Jõgeva. “Aga suhkru vähendamine on juba mitu aastat olnud ka suur teema,” ütles ta ja lisas, et “vähendatud suhkur” on tarbijatele ka nagu võlusõna.

Jõgeva usub aga, et ka need ostjad, kes on harjunud suhkruse limonaadiga, liiguvad tervislikemate toodete poole. “Tõenäoliselt proovivad eelkõige vanemad anda tervislikke alternatiive oma lastele maitsmiseks. Ja kui lastele meeldib, siis iga kell eelistatakse vähema suhkruga asja anda. Muidugi ei pruugi meie toote puhul see soolakas mineraalveemaitse siiski neile meeldida,” sõnas Jõgeva.

“Kuigi ma praegu üksikasju kõrvalt ei tea, et mingeid puudusi leida, siis selline vastastikune koostöö ühe suurima toidutööstusettevõttega peaks olema ikka kasulik,” ütles Leis.

Leisi arvates on kasemahl nii huvitav ja ainulaadne toode, et selle puhul tulekski vaadata Eestist välja, sest ilmselt ainult kodumaal tegutsedes ei pruugi see äriliselt mõistlik olla. Samas on kindlasti risk, kas huvitavad tooted lähevad lennuga või üldse mitte. “Üks selline oli astelpaju, mille marjast näiteks mina arvan väga palju, aga maailmas ei saanud ta ikkagi populaarseks,” tõi Leis näite ja lisas, et isegi kui näeme astelpajutooteid palju ka meie laatadel, siis pole see märk tohutust edust, vaid siiski kohalikust “värgist”.

Samas võiksid Leisi arvates Eesti väikesed toidu- ja joogiettevõtjad välismaale minekul julgemad olla. “Riigilt võiks olla selgem sõnum, et kui teete innovatsiooni, siis me toetame seda. See on muidugi eraldi teema, kuidas riik sellisel juhul toetada saaks, aga üht-teist siiski saab ja minu arvates tuleks seda teha just uudsete ja innovaatiliste ideede ja toodete puhul,” ütles Leis, kuid tunnistas, et selliste uute toodetega ei julgeta minna, sest mõistetavalt ongi üksinda asjaajajatele riskid väga suured.