Multšitootja Baltic Bark lugu: kuidas Inglismaale ekspordist jõuti Eesti klientideni

20 aastat tagasi loodud ettevõte sai Autorevol nimeks juhuse tõttu – tollal osteti ettevõtteid nii-öelda valmis riiulifirmadena ja lihtsalt sattus selline nimi. Vaatamata sellele pole aga kunagi tegeletud autode müügi ega remondiga, vaid algusest peale oldud aiandussektoris. Esimesed aastad oli väga suur multši eksport laevaga Suurbritanniasse, kus marginaal oli iseenesest väike, kuid mahud suured. Kui aga diislikütuse hind tõusis, polnud kallite laevatamistasude tõttu sellel äril enam mõtet.

Kuna tänu ekspordile oli saavutatud teatud rahaline puhver, hakkasid Autorevoli omanikud mõtlema, mida edasi teha. Otsustati, et kui multš läks nii hästi kaubaks Suurbritannias ja Skandinaavias, siis miks seda ei peaks ostetama ka Eestis. Esimesed viis aastat toimis Baltic Barki multši müük nagu start-up’i käimalükkamine – käidi messidel, tutvustati multši eraisikutele ja ettevõtjatele isiklikult, tehti palju selgitustööd. Lisaks hakati multši pakendama jaekaubanduse tarvis pisematesse pakenditesse.

Tegelikult kasutasid trenditeadlikud aednikud multši ka juba 1980. aastatel ning paljude haljastusfirmadegi jaoks polnud see uus teema, ent tegu oli harjumatu materjaliga. „Kui aga inimesed said aru, kui palju multši kasutamine rohimise pealt aega kokku hoiab, läks selle kasutamine massidesse. Selline on täna ka meie põhiline tagasiside, et jah, multš küll maksab, aga samas hoiab kokku palju väärtuslikku aega ning lillepeenrad ja põõsaalused püsivad kaunina,” ütleb 17 aastat Autorevol OÜga seotud olnud ettevõtte juhataja Andres Ojasalu.

Täna läheb laias laastus 45% Baltic Barki kaubamärgi all turustatavast toodangust jaekettidesse, 35% müüakse haljastus- ja ehitusfirmadele ning 20% müüakse kodulehel oleva tellimiskeskkonna vahendusel otse jaeklientidele.

Multši tootmine toimub alates 2007. aastast Raplamaal Purila külas, kus ettevõttel on siseruumides laopinda 1000 m2 ja platsidena 6000 m2.

Toormaterjal saabub üle Eesti asuvatest saeveskitest, see kuhjatakse platsidele kokku ja edasi oodatakse, kuni temperatuur koorekuhjas kerkib teatud kõrguseni. Pärast segamist ja korduvat isekuumenemist läheb multš minimaalselt kolme nädala pärast sorteerimisse ja seejärel siseruumidesse pakkimisele.

„Baltic Barki tooted on valmistatud eestimaisest puukoorest ning toote heale kvaliteedile pannakse suurt rõhku. Regulaarselt teeme analüüse, et toode oleks taimehaiguste ja kahjurite vaba, et oleks tagatud toodete ohutus taimedele. Mõned kliendid eeldavad, et hea multš ei sisalda puitu, aga tehnoloogiliselt pole see võimalik. Jah, võiksime lasta töötajatel koore seest puutükikesi käsitsi välja sorteerida, aga tööjõuhinda arvestades pole see majanduslikult mõistlik. Praeguse palgataseme juures tähendaks see toote hinna kolmekordistumist. Nii oleme pidanud palju panustama tootmisprotsesside mehhaniseerimisele ning suurendanud tootmisvõimekust töötaja kohta,” räägib Ojasalu.

2016. aastal saadi uue suurpalli pakkeliini soetamiseks toetust Raplamaa Partnerluskogu LEADERi toetusmeetmest. Suurpalli pakendis multš on kliendi jaoks transpordi maksumust silmas pidades kõige kuluefektiivsem. 2018. aastal soetati LEADERi toetusmeetme abiga uus väikekoti pakkeliin. Seetõttu on potentsiaalselt võimalik suurendada tootmismahtu kuni kolm korda. „Pakkeliinil töötavate inimeste arv jäi küll samaks, kuid nende vahetuses toodetav väärtus on tänu seadmele oluliselt kõrgem ja varasema kolme vahetuse asemel saame nüüd hakkama ühe või kahe vahetusega,” selgitab aastas 600 000 eurot müügikäivet tegeva ettevõtte juht.

Kokku töötab Autorevolis aasta ringi viis inimest, kellele hooajal lisanduvad kolm. Hetkel pakkeliini täit võimsust ära ei kasutata, seega kui keegi midagi analoogset pakkida soovib, võib julgelt Autorevoli poole pöörduda.

Rääkides projektidest, mille kaudu ettevõte on raha saanud, on Ojasalu tänulik: „Soovitan ka teistele, kes pole veel PRIA ja muude meetmete raha kasutanud – see samm tasub julgelt ette võtta, sest väikesel maaettevõttel on sellest tõesti suur abi. Jah, paberiasjaajamist küll on, aga tegelikult on äriplaan ju igal ettevõttel olemas, lihtsalt tuleb see korralikult ära vormistada!”

Ta lisab, et väga oluline on ka pisikesel ettevõttel täita igakuiselt rahavoogude tabelit. „Kui meie 2008. aastal seda igakuiselt tegema hakkasime, sai pilt palju selgemaks: saime teada, kuhu rohkem panustada, kus on kulud liiga suured. Lisaks aitab see vältida läbimõtlemata ja emotsiooni ajel tehtavate kulutuste tegemist. Näiteks, kas kalli raha eest ostetud reklaam viib ka oodatud tulemuseni.“

Täna otsib Baltic Bark uusi turge – hetkel müüakse multši Eesti kõrval põhiliselt Soome pisematele aianduskeskustele. Lõuna poole pole eriti mõtet vaadata, sest seal valitsevad Leedu ja Poola tooted. „Muide, meie tooted ei ole sugugi kallimad neist, kui inimesed vaataksid liitrihinda. Aga sageli vaadatakse pisemat pakki ning nenditakse, et see on odavam. Samas ei ole mõtet multši transportida eriti kaugemale kui 500 km, sest vastasel juhul jääb marginaal väga väikeseks. Transpordihinnad on seoses kalli kütusehinnaga päris krõbedad. Ma ei arva, et riik peaks väikefirmadele erilisi maksesoodustusi tegema, aga transpordisektori toimimise ja kütuseaktsiisi võiks üle vaadata küll, sest näiteks meie toote omahinnast moodustavad transpordiga seotud kulud 23%. Eesti ettevõtted oleksid palju konkurentsivõimelisemad, kui transport oleks soodsam.”

Ta lisab, et pidevalt mõeldakse välja uusi makse, aga nende täitmist ettevõtete poolt ei suudeta jälgida. Uute seaduste täitmise kontrollimise kohustus pannakse ettevõtja õlule. „Näiteks peame iga aasta tellima 1000eurose auditi, tõestamaks, et me riiki pakendiaktsiisiga ei peta. Lisaks maksame väikeettevõttena aastas 8000–9000 eurot pakendiaktsiisi, mis meie jaoks on väga suur raha. Samas kui mõned konkurendid ei maksa midagi.”

Seejuures on konkurents Ojasalu sõnul tore asi, sest paneb pingutama ning investeerima. „Vahva on tõdeda, et su toode on teistest parim. Täna on meie turuosa 80%, Eestisse sisse multši väga ei tooda. Olen aastaid näinud vaeva, et meie toodet populariseerida ning kurvaks teeb see, kui keegi hakkab sarnases pakendis kehva kaupa müüma. Seda on varem juhtunud, kuid õnneks pole suurt mainekahju sündinud.”

Multši tootmine võib aga lähiaastatel hoopis olla kahanemistrendis, sest aasta-aastalt on saeveskid ja katlamajad hakanud seda järjest enam kütteks põletama. „Kui vanasti viidi kooreprügi prügimäele, oli saeveskitel hea meel, et meie hakkasime sellest multši tootma. Täna vaatavad aga kõik soodsamate lahenduste poole ning kuigi puukoor on hakkpuidust madalama kütteväärtusega, on hakatud ka koort katlamajades põletama. Kui aga meie tootmine seoses toorainehindade kallinemisega ning piirangute seadmisega metsaraiumisele kaob, peavad inimesed puukooremultšile alternatiivi leidma. Jaeketid ütlevad, et multš on nagu Kirde sai, mis peab olema odav ja inimesi kevadel aianduspoodi meelitama. Samas, kas uuema, virtuaalsust hindava generatsiooni jaoks on üldse murulapi ja aia eest hoolitsemine oluline?”

Tuleviku peale mõeldes ei ole Autorevol täiesti uut tegevussuunda veel leidnud, kuid mõtteid on. Hetkel on hakatud multšitootmiseks sobimatust puukoorest kompostmulda tootma. Puukoorest saab kompost küll alles umbes viie aastaga, ent see-eest on seal väga kõrge huumusesisaldus ning seda saaks aiapidajad kasutada mullaparandajana. Lisaks on see kordades rohkem ökotoode kui turbamuld, sest kui turvas taastub umbes 10 000 aastaga, siis puukoor 50–70 aastaga.

Kuna Autorevoli töötajad on väga pikaajalise haljastus- ja agronoomiakogemusega, on neist saanud ka omamoodi konsultandid aiapidajatele. Ettevõte on võtnud oma eesmärgiks, et lisaks multši müügile peavad saama adekvaatselt vastatud ka klientide aiandusalased küsimused.