Kui sajandik otsustab palga – Rasmus Mägi avab tippspordi rahaasjad

Ligi kümme aastat maailma tipus olnud 400 meetri tõkkejooksja Mägi avab, millistest allikatest tuleb sportlase raha ning millistesse aktsiatesse ta paigutab raha tuleviku kindlustamiseks. Niisamuti rääkis Mägi, kust leiab ta motivatsiooni jätkata tippspordis ka pärast seda, kui lootus maailma kiireimaks jooksjaks saada näib võimatu.

Vigastusest taastumine on lõpusirgel. Arvan, et see on edukalt seljatatud. Tänavune trauma oli kehval ajal. Kui aga järgmiseid hooaegasid silmas pidadada, siis vast järgmiste aastate ettevalmistus seetõttu ei kannata. Praegu veel treeningutes kõiki asju maksimaalkiirustega ei tee, aga kui traumat poleks olnud, oleksin samas kohas treeningutega.

See on mõiste, mida igaüks mõistab erinevalt. Kui ma täna istuks siin ja ütleks, et olen läbilöögi saavutanud, tekiks küsimus, mida teha edasi? Tänapäeval läbilöök ongi pigem pidev võime areneda ja käia ajaga kaasas.

Aeg tippspordis ongi suurim väärtus, mitte otseselt rekordid või tulemused... Mul on eriti hea meel, et olen teatud tasemel olnud peaaegu kümme aastat. Kui ma vaatan konkurentidele, kellega esimesed jooksud tegin, ja kes tänaseks alles on.... Siis jah, see aeg tervikuna on see, mida kõige rohkem mäletan.

Selle aja jooksul on olnud juba mitu generatsioonivahetust. 400 meetri tõkkejooks pole kõige säästlikum ala, et kaua tipus püsida. Miks ma arvan, et see minul on õnnestunud, ehk selle põhjuseks on mu mitmekülgne lapsepõlv. Arvan, et sain sealt päris hea kehatunnetuse. Selle kõige peale oli võimalik ehitada treeningprotsessi nii, et ei tekiks traumasid ning peaksin vastu treeningperioodi ja nii aastast aastasse.

See on ikkagi igapäevane nähtus, mida on näha igal tiitlivõistlusel. Pigem olen suutnud neil võistlustel ennast realiseerida. Mu eesmärgid on olnud paigas, ma pole sinna läinud teatud kohtade saavutamiseks. Kui see eesmärk on paigas, on palju kergem tulla võistlustel toime pingega. Tihti me seame omale eesmärke täiesti valest otsast või valedest eesmärkidest lähtuvalt. Sageli on eesmärgiks au ja kuulsus või raha ning unustame olla protsessis täielikult sees.

Kuna minu lapsepõlv on olnud ääretult sportlik, on jooksmine olnud minu jaoks inspireeriv tegevus, mille abil end väljendada ja proovile panna. Seetõttu on tiitlivõistlustel võistlemine minu jaoks pigem õnnestunud.

See oli juuniorite vanuseklass, kus võistlesin endast aasta vanematega. Ma võistlesin Kanadas, oli ajavahe ja veel väikeseid asju, millega kohaneda. Samuti polnud see minu jaoks harjumuspärane seltskond, sest koondisekaaslased olid muutunud. Sellised väikesed asjad hakkavad tihti rolli mängima. Vahel, kui kaotad ka väga väikeses osas fookuse enda võistlustelt, polegi rohkem vaja. Mitte, et oleksin ennast tohutult ära kaotanud, aga tagantjärele näen, et mingisugused väikesed detailid röövisid minult väga palju energiat. Selles kohas oleksin enesekindlamalt pidanud mõtlema oma võistlusele. Mingisugust paanikat sellest küll polnud, aga kahju oli raisku lastud võimalusest.

Jah, aga see oli õpetlik. Aasta hiljem toimus juuniorite tiitlivõislus siinsamas Tallinnas, mis pigem ikkagi õnnestus. Olin finaalis neljas ja jooksin korralikud isiklikud rekordid.

Mul pole keeruline leppida sellega, et keegi on minust parem. See sunnib mind paremini leppima sellega ja veel mõtlema välja viise, kuidas saada kiiremaks. Kui keegi teeb seda asja paremini, siis on nii.

See algab iseendast ja sisemisest motivatsioonist. Kui ma ise arvan, et mul on võimalik saada paremaks, seni on mul tahe jätkata. Ma pole kleepinud ustele oma konkurentide pilte või mingisuguseid tsitaate, mis peaksid mind vihasena voodist välja ajama. Mul on sisemine motivatsioon hommikul tõusta ja trennis käia. See on sellest, et end paremini tundma õppida.

Muidu ma ei näe, et meie eksistentsil oleks suurt pointi, kui olla mingites mallides või mustrites. Ma ehk otsin liigselt tähendust kõigele. Aga minu jaoks on see osa inimeseks olemisest – õppida enda kohta võimalikult palju.

Eestis tiitlivõistluste tasemel olev sportlane või kellel nähakse potentsiaali finaali tõusta, nendel on Eesti Olümpiakomitee (EOK) toetus. Suure osa minu toetustest annavad erasponsorid. Ilma nendeta oleks keeruline aastat konkurentsivõimelisena üles ehitada. Olles ikkagi väga heal tasemel, siis sellega kaasneb ka auhinnaraha.

Vigastuste puhul ongi see sportlase suurim mure, mis saab minu toetustest. Need on keerulised hetked, ka tiitlivõistlustel. Mu karjääris on olnud ka hetki, kus tunnen teatavat pinget ka poolfinaalis olles või stardijoonel: kui tulen kaheksa hulka, tagab see mulle ühesuguse toetuse, aga kui jään üheksandaks paari sajandiku pärast, on toetuste maht väga palju erinev. Sportlasena võib see vahe olla nii minimaalne, isegi stopperid ei võta seda aega välja, aga rahalises mõttes on see kadu päris suur. Seda pinget on stardijoonel olnud tunda palju.

Aga sponsorite puhul – see teeks mind ennast ka ärevaks, kui minu toetatav sportlane saaks mingil põhjusel vigastada.

Kindlasti on, aga ma enda puhul ei oska küll välja tuua midagi sellist. Loomulikult minu sponsorite hulk pole nii suur. Aga need, kes mul on olnud, on pikemat aega.

Päris sellist olukorda või aastat pole meil olnud, kus täie kindlusega teame, et meil on selline hulk raha ja saame kõike teha. Pigem teame seda, et on mingi hulk toetajaid, kelle abil me veame välja mingite kuudeni. Ülejäänud muredega tegeleme jooksvalt. Jah, see on keeruline maailm. Aga samas lapsest saati minus on tekkinud arusaam, et küll kuidagi ikkagi saab hakkama. Sellist külluse olukorda pole olnud ka lapsena. Minu arvates olid väljaminekud suuremad kui tulud, ent kuidagi ikkagi vanemate kavala majandamise abil saime hakkama ning anti minule ning mu õele võimalus teha kõrgel tasemel sporti.

Jah, see on põnev valdkond.

Tõsisem huvi tekkis Äripäeva Investor Toomase kolumni lugemisest. Juba aastaid tagasi sattusin lõunat süües lugema Äripäeva paberlehte. See tundus kvaliteetne, põnev ja sundis mõtlema sellele, et ise oma raha investeerima. Aktsiad on minu jaoks kõige lihtsam ja arusaadavam varaklass, kuhu investeerimisele mõelda.

Möödunud aastal võtsin osa Enefit Greeni IPOst. Mul pole suur portfell, aga pean vajalikuks aeg-ajalt tulevikule mõelda. Ostan brände, millesse mul endal on suur usk. Loomulikult sümboliseerib Apple minu jaoks kvaliteetset brändi. Samuti olen pikalt olnud Nike’i sportlane, see meeldib mulle brändina kohutavalt. Kui koroonajal olid kõik turud punases, taipasin ka seda osta.

Jah, ikkagi päris sügaval põhjas. Tundus hetk, mida tasuks ära kasutada.

Eestist mulle tundub LHV põnev. Miski on nendes tänapäevane ja atraktiivne. Usun, et ka Teslal palju tulevikku vaatamata sellele, et Elon Muski väljaütlemiste tõttu võib tulla ette palju pöördeid, on see brändina siiski miski, kuhu võiks investeerida.