Unistus rikkusest lõhkeb kui mull: majanduskriisid korduvad ikka ja jälle

Miljonid ameeriklased kaotasid kõik, mida omasid, kui Wall Streeti aktsiakursid 1929. aastal järsult kukkusid.

Juba 1637. aastal tabas Hollandit tulbipalavik. Hollandil oli Kaug-Ida vürtsidega kauplemise monopol. Kauplemine tegi elanikud seni­kuulmatult jõukaks ning tekitas iha teenida üha rohkem. Paisuma hakkas ajaloo esimene majandus­-mull.

Hollandlaste meeleolu oli roosiline, õigemini tulbiline. Kuulduse järgi ostsid isegi vaesed kangrud nüüd endile hobuse ja vankri, sõitsid mööda maad ringi ning pidutsesid nagu krahvid ja parunid. Neil kangruil oli nagu paljudel teistel hollandlastel olnud õnne investeerida 17. sajandi Bitcoin’i ehk tulbisibulatesse.

Alates 1636. aasta sügisest oli tulbi­sibulate hind hüpanud taevastesse kõrgustesse. Hollandlased ostsid ja müüsid neid palavikuliselt ning iga kord, kui tulbi­sibul omanikku vahetas, muutus see imekombel veel väärtuslikumaks. Veebruarikuus võis korvitäie tulbi­sibulaid hõlpsasti vahetada korraliku linna­maja vastu Amsterdamis.

Kõik osutas sellele, et hinnatõus ikka jätkub, mistõttu tulbipalavik haaras üha rohkem hollandlasi. 6. veebruaril 1637 korraldas kõrtsi Menniste Bruyloft omanik Amsterdamis tulbisibulate oksjoni. Kogu riigist kohale tulnud oksjonilised närisid närviliselt oma valgete savipiipude varsi. Nende hulgas oli ka püttsepp Andries de Busscher Haarlemist, kellel oli müüa korvitäis tulbisibulaid.

Kõige uljam ostja oli 29aastane Joost van Cuyck Amsterdamist. Ta pakkus Andries de Busscherile sibulate eest 1100 kuldnat. Vahetus pidi toimuma järgmisel päeval, kuid siis keeldus Joost maksmast. Teistel oksjonitel olid sibulahinnad pisut odavnenud ja Joost ei olnud kindel, et ta investeeringult kasu lõikab.

Busscherile jäidki tema sibulad kätte. Terves riigis olid sibulaomanikud korraga hakanud oma kraami realiseerima, kuid otsekui nõiaväel olid ostjad huvi kaotanud. Tulbipalavik oli lõppenud, tohutud varandused kadunud ja kangrud pidid taas kangastelgede taha istuma, et raha jälle ausal teel teenida.

1720. aastal oli Briti kaubandusettevõte Lõunamere kompanii omandanud ainuõiguse kauba­vahetusele Hispaania kolooniatega, mis asusid Lõuna-Ameerikas. Monopoli­õigus ja fakt, et kompanii seljataga seisis riik, pani aktsiahinna järsult kallinema.

Isaac Newton oli tunnustatud loodusteadlane, kes sõnastas ka gravitatsiooni­seaduse. Teadusega tegelemise kõrvalt spekuleeris ta ka aktsiaturul.

13. juulil 1720 allkirjastas Newton volikirja, millega ta lubas oma notaril osta Lõunamere kompanii aktsiapaki. Kompaniil oli monopol Suurbritannia kauba­vahetusele Lõuna-Ameerikaga. Tegelikult ei omanud see ainuõigus mingisugust väärtust, sest brittide kauplemine Lõuna-Ameerikas oli pärast Hispaania pärilussõda lakanud.

Sellest hoolimata oli kompanii aktsia hind 1710. aastail visalt tõusnud. Hind kallines peamiselt tänu sellele, et kompanii omandas salaja omaenda aktsiaid, et ligi meelitada teisi investoreid.

Newtonil olid Lõunamere kompaniiga head kogemused. Aasta algul paigutas ta peaaegu poole oma varast ettevõtte aktsia­tesse. Mõne kuu pärast, kui kurss oli teinud järjekordse võimsa hüppe üles, otsustas ta väärtpaberid maha müüa.

Teadlane oli nutikas investor, kes teadis, et järsk hinnatõus ennustab sageli peatset hinnalangust. Esialgu jätkasid aktsiad siiski kallinemist. Suvel võitis ahnus terve mõistuse ning Isaac Newton investeeris neisse uuesti.

Augustis oli aktsia hind 1000 naela. Maagilise hinna saavutamine pani nii mõnegi investori oma aktsiapakke müüma. Tulemuseks oli väike hinna­langus, mis vallandas aktsiaturul tormi. Ühtäkki müüsid nüüd kõik. Kurss kukkus kolinal ja niinimetatud Lõunamere mull lõhkes.

Tuhanded investorid kaotasid kogu oma vara ja enesetappude määr Londonis tõusis järgmisel aastal 40 protsendi võrra.

Aktsiaspekulant Isaac Newton kaotas 20 000 naela, mis võrdub rohkem kui kahe miljoni naelaga tänapäeval.

Valus löök rahakoti pihta sundis teda pomisedes välja ütlema kuulsad sõnad: „Mina suudan arvutada taevakehade liiku­mist, mitte inimeste hullust.“

1720. aastatel vaesunud Prantsusmaa otsis abi finantseksperdilt, et taas jalgele tõusta. Šoti majandusteadlane John Law lahendas ülesande, kasutades aktsiabörsi. Areng tegi isegi kehvikutest miljonärid, kuid siis mull lõhkes.

Prantsuse finantside peakontrolör – põhimõtteliselt rahandusminister – John Law kartis oma elu pärast, kui ta Pariisi tänavail jooksis, kannul kamp vihaseid linnakodanikke. Tema parukas oli määrdunud ja kuldtriibulised rõivad tükkideks rebitud. Kalender näitas, et on 1720. aasta 28. detsember. Kõigest pool aastat enne seda oli kogu Pariis Law’d ülistanud. Nüüd soovisid linlased ta oksa tõmmata.

Visionäärist Šoti majandusteadlase John Law’ karjäär sai hoo sisse neli aastat varem, kui Prantsusmaa regent Orléansi hertsog ta endale appi kutsus. Hiljuti surnud Päikesekuninga priiskava elu- ja valitsemisstiili tõttu oli Prantsumaa rahandus varemeis. Law ülesanne oli riik uuesti rikkaks muuta. Ta mõtles välja skeemi, kuidas seda teha ilma riigi kulutusi kärpimata.

Peagi pärast Pariisi saabumist rajas šotlane esimese võlakirjapanga Banque Générale, mis sai paberraha emiteerimise õiguse, ning asutas 1717. aastal kaubandusettevõtte Läänekompanii (Mississippi kompanii). Pank võttis riigivõla ja ka suure osa riigi rahandusest enda kanda ning vastutasuks sai kompanii ainuõiguse tegelda kaubanduse ja maksukogumisega Prantsuse Põhja-Ameerikas ja Lääne-Indias.

Monopoolsed õigused tegid kompanii väga kasumlikuks. 1719. aastal oli kompanii turuväärtus 30 korda suurem kui Prantsuse riigi aastaeelarve. Kõik võisid kompaniisse investeerides sellest jõukusest osa saada ja Pariisi tänavail patseeris uusrikas alamklass siidrõivais ja toretsevates juveelides.

1720. aasta lõpus tuuled pöördusid. Aktsia hind olid kerkinud sellistesse jalustrabavatesse kõrgustesse, et paljud investorid müüsid – ja aktsiahind hakkas kukku­ma. Pariisi tänavail levis paanika. Meele­heitel investorid püüdsid aktsiaid Banque Générale’is vahetada panga­tähtede vastu, mille väärtus inflatsiooni tõttu kiiresti kahanes, ent tulutult. Üle 50 inimese trambiti panga ees surnuks.

John Law’l õnnestus vihase rahvahulga eest põgeneda. Naiserõivaisse maskeerununa pages ta Pariisist. Üheksa aastat hiljem tegi finantsžonglöör Veneetsias üksildase ja vaesununa oma viimase hingetõmbe.

Pärast Inglismaa esimese raudteeliini avamist 1825. aastal asutati uusi raudteekompaniisid, mis lubasid saareriigis rööpad maha panna. Erainvestorid olid stardivalmis ja aktsiahinnad tõusid meeletutesse kõrgustesse.

Briti 23aastane kuninganna Victoria astus pisut skeptiliselt kuninglikku rongivagunisse, mis pidi viima ta Londonisse Paddingtoni jaama. See oli esimene kord, mil monarh kasutas uut sõiduvahendit. Pärast 13. juunil 1842 tehtud sõitu oli rongide hiilgavas tulevikus veendunud mitte ainult kuninganna, vaid kogu Suur­britannia.

Järgmistel aastatel kasvasid investeeringud riigi järjest rohkematesse raudteekompaniidesse meeletu kiirusega. Keegi ei võitnud sellest majandusbuumist aga rohkem kui George Hudson. Selle Inglise ärimehe kontrolli all oli üle 1600 kilomeetri Inglismaa raudteid ning tema plaanid olid veelgi suuremad. Just seetõttu sai ta endale hüüdnimeks Raudtee­kuningas.

Hudson ei valinud vahendeid, et panna britte oma ettevõtete aktsiaid ostma. Siseinfot vallates mängis ta aktsia­kurssidega ning maksis ajakirjandusele, kes maalis kompaniide väärtusest roosilisi pilte.

1840. aastail kinnitas Briti parlament 272 raudteeliini ehitamise, kuid suurem osa nendest plaanidest ei jõudnud siiski kunagi joonestuslaualt kaugemale.

1847. aastal, kui ajalehed The Times ja The Economist paljastasid, et paljud raudteekompaniid koosnesid pelgalt soojast õhust, jooksis aktsiaavantüür rööbastelt. Kui raudteemull lõhkes, lendasid vastu taevast tuhandete inimeste säästud.

Pole üllatav, et paljud suunasid viha Raudteekuningale, kellele määrati kohustus maksta investoritele tagasi kolmveerand miljonit naela. George Hudsoni vahakuju visati Madame Tussaud’ muuseumist välja ning kui endine multimiljonär 1871. aastal suri, jättis ta endast maha armetu 200 naela suuruse varanduse.

Saksamaa võit Preisi-Prantsuse sõjas ning sellega kaasnenud reparatsioonid andsid Saksa aktsiatele hoo, mis pani need mullina kasvama. Siis aga saabus must reede.

Kui Viini aktsiaturg 9. mail 1873 reedest tööpäeva alustas, hoidis ärimees Štefan Keglevic nii nagu tavaliselt hindadel teraselt silma peal. Kuus aastat varem oli ta loobunud kohast Ungari parlamendis ning sestsaadik oli ta pühendunud oma varanduse aktsiaturul kasvatamisele. Seni oli see sujunud hästi.

1871. aastal Prantsusmaa üle saavutatud võit ning sõjakahju hüvituseks saadud viis miljardit franki andsid Preisimaale ja selle juhtimisel sündinud Saksa keisri­riigile võimaluse maksta uute raudteede, tehaste ja aurulaevaliinide eest. Investeeringud viisid aktsiahinnad ennenägematutesse kõrgustesse.

Ometigi kujutasid paljud kompaniid endast kõigest ebamääraste kavatsuste deklaratsioone ning mõne aasta pärast hakkasid investorid kahtlema, kas aktsia­hindade tõus saab jätkuda. Kahtlustele järgnes paanika.

9. mail tabas Štefan Keglevici ja paljusid teisi investoreid otsekui löögina kõhtu julm tegelikkus: aktsiaturg varises kokku ja aktsiad kaotasid oma väärtuse. Esmalt Austrias ja seejärel Saksamaal pidid pangad uksed sulge­ma. Kriis põhjustas doominoefekti, mida võis tunda ka USAs, kus üle 100 panga pidid tegevuse lõpetama.

Kui tolm pärast musta reedet viimaks maha langes, võlgnes Štefan Keglevic tohutu summa raha.

1898. aastal elas läänemaailm jalgarattabuumi tähe all ja britid olid valmis selle pealt kasumit teenima. Nad olid 50 aastat varem lõhkenud raudteemulli täiesti unustanud ja seisid järjekorras, et osta jalgrattaaktsiaid. Hinnad aina kallinesid, kuid kahe aasta pärast torgati jalgrattamull katki.

Ettevõtja Ernest Terah Hooley suutis vaevu oma silmi uskuda, kui ta 25. aprillil 1896 oma äsja omandatud kompanii Dunlop Pneumatic Tire Company aktsia hinda kontrollis. Pärast mõnd kuud börsi­kompaniina olid aktsiad kallinenud rohkem kui 1000 protsenti!

Sarmikas Hooley ei jäänud loorberitele puhkama. Ta haistis varakult võimalust populaarse uudse sõiduvahendi pealt teenida ja investeeris oma äri turundamisse palju.

Uudised kuldsest kursitõusust levisid Suurbritannias kiiresti ja peagi ahnitsesid tema firmade aktsiaid investorid üle kogu riigi. Kuigi ajaleht The Financial Times hoiatas juba 1896. aastal: „Jalgratta­aktsiad on sama täis puhutud kui ratta­rehvid“, ei vaigistanud see nõudlust.

Kahe aasta pärast kontrollis Hooley kuutteist jalgrattatööstusettevõtet ja investorid tunglesid ikka järjekorras, et tema aktsiaid osta. Ilustatud finantsaruanded näitasid ainult suurt kasumit, kuid vaikisid faktist, et reaalne nõudlus jalgrataste ja nende rehvide järele jäi kasumikasvust kaugele maha. Teised jalgrattatootjad kasutasid samasuguseid trikke.

Alles 1898. aasta lõpus saabus lõpp. Jalgrattafirmade täispuhutud väärtused paljastati ja investorite seas puhkenud paanika pani aktsiahinnad allapoole kukkuma. Investorid kaotasid suuri summasid ja Ernest Terah Hooleyt süüdistati pettuses. Ta läks pankrotti ja pidi hiljem mõnda aega isegi vangis istuma.

1929. aastal olid ameeriklased pöördunud uude usku, mille kohaselt võib börs rikkaks teha igaühe. Aktsiatesse investeerisid nüüd kõik alates direktoritest kuni tehasetööliste ja teenijateni. Mustal neljapäeval, 24. oktoobril 1929 see uus usk purunes.

Üks kuu pärast börsikrahhi astus George Cutler sisse Beaveri hoone peasisse­käigust, mis asus Wall Streeti lähedal. 65aastase mehe nägu rääkis meele­heitest, kuna ta oli kaotanud kõik.

Cutler oli nagu miljonid teisedki ameeriklased ostnud aktsiaid – alguses enda säästude eest ning seejärel võtnud laenu, et spekuleerimiseks rohkem raha saada. Laenu saamiseks oli ta seadnud hüpoteegi oma pudupoele Manhattanil Green­wich Streetil.

Cutler sõitis liftiga seitsmendale korrusele, et kohtuda seal oma juristi Grant C. Foxiga, kes pagana päralt pidi ju aitama tal terendavast pankrotist kuidagi pääseda. Foxi ei paistnud aga kusagil ning pudukaupmehele tuli peale nii suur masendus, et ta ei näinud muud väljapääsu kui enesetapp.

Ta kõndis akna juurde, avas selle ja astus välja karniisile. Üks jurist märkas pudukaupmeest ja püüdis teda tagasi sisse tõmmata. Tal õnnestus haarata ainult Cutleri mantlikraest, enne kui 65aastane pudukaupmees alla hüppas. Sekundid hiljem tabas George Cutler ühe auto katust.

New Yorgis lõhkenud börsimull põhjustas ülemaailmse majandussurutise ja ainuüksi Ameerika Ühendriikides kaotas töö 15 miljonit inimest.

Aktsia on väärtpaber, mis näitab seda, et investor on ostnud osa ettevõttest. Väärtpaberitega kaubeldakse börsil, mida võib võrrelda turuga.

15. sajandi lõpus sai Belgia linnast Antwerpenist rahvus­vahelise kaubanduse keskus. Seal tekkis vajadus börsi järele, kus kaupmehed saaksid osta ja müüa kaubapartiisid või kokkuleppeid tulevasteks müükideks ettemääratud hindadega (optsioo­nid ja futuurid).

1531. aastal ehitati seetõttu linna esimesed börsihooned, mis olid mõeldud kaupade ja aktsiatega kauplemiseks. Peagi levis see komme ka teistesse Euroopa linnadesse, nt Pariisi ja Londonisse.

1700. aasta paiku asusid börsimaaklerid Londonis Jonathan’s Coffee House’is, mis hiljem sai nimeks London Stock Exchange. Seal kaubeldi kõigega alates lotopiletitest kuni Ida-India kompanii väärtpaberiteni.

Tänapäeval tegutseb suurim börs USAs. 1790. aastal avati riigi esimene börs Philadelphias ja kaks aastat hiljem järgnes börsi asutamine New Yorgis Wall Streetil.

Londonis kasvas aktsiakaubandus kogu 18. sajandi vältel, kuid ametlik börs avati alles 1801. aastal.

Finantskriis: Ameerika Ühendriikides 2007. aastal lõhkenud kinnisvaramull põhjustas suurima üleilmse majanduslanguse alates 1930. aastaist. Maailma aktsiaturud langesid hoogsalt, ning kui lõpuks kokkuvõtteid tehti, siis oli kriis läinud maksma kaks triljonit dollarit.

Dotcomi kriis: Interneti läbimurre 1990. aastail tõi turule hulganisti infotehnoloogiafirmasid, mis kergitas aktsiahinnad taevasse. 2000. aasta kevadel hakkas aktsiate väärtus vähenema ning järgmistel kuudel laostusid paljud endised IT-miljonärid.

Võimalik mull: Koroonapiirangute ajal on kinnisvarahinnad kallinenud. Epideemia majanduslike mõjude leevendamiseks mõeldud rahatrükk on inflatsiooni tublisti kiirendanud. Süvenevad ka tarne- ja tootmis­raskused. Kinnisvaramulli lõhkemine võib lõpuks tekitada suurema kriisi.