Investeerimisfondi Dragon Capital juht Tomáš Fiala ütleb intervjuus Äripäevale, et turuligipääs Euroopa Liidule on muutnud mõistlikuks toota Ukrainas sisuliselt kõike.
- Tomáš Fiala on elanud Ukrainas üle kaks revolutsiooni. Sõda teda ei heiduta. Foto: Liis Treimann
"Ma ei arvanud, et selline täiemahuline sissetung tuleb. Eskalatsioon idas, jah, aga mitte rünnak Kiievile," räägib Tomáš Fiala oma Kiievi kesklinna kontoris. Olgugi et ühel hetkel olid Vene väed piltlikult öeldes värava taga, ei läinud tema kuskile. Tööd oli vaja teha.
Fiala juhib investeerimisfondi nimega Dragon Capital, millel on investeeringuid üle kogu Ukraina majanduse. Muu hulgas ütleb Fiala, et neil on riigis kõige rohkem laopindu. Tõsi, osa neist hävis, kui Vene väed lammutasid Kiievi eeslinnades Butšas ja Borodjankas.
"Kõik läks majanduses juba eelmisel aastal tegelikult täitsa hästi. Septembriks oli tarbimine ja muu majandustegevus taastunud 70 protsendi ulatuses. Aga siis algasid rünnakud linnade ja energiataristu pihta ning see tekitas kohe kümneprotsendilise korrektsiooni," räägib ta.
Kuidas sattus aga üks Tšehhi noormees üldse 1990. aastatel Ukrainasse ning mis viis teda kokku skandaalse ärimehe Hillar Tederiga?
Seotud lood
Suur intervjuu Kiievist!
Majandusteadlane Tõmofi Mõlovanov ei usu, et Venemaa muutub enne, kui see on lagunenud. Kiievis Äripäevale antud intervjuus ütleb ta siiski, et Ukraina selle sõja võidab.
Rauno Tederi suuromanduses Ukrainas kaubanduskeskusi arendav Arricano lahkus Londoni alternatiivbörsilt.
Juba neli aastat käib Hillar Tederil oma Ukraina partneritega võitlus kontrolli eest Kiievi kaubanduskeskuses, algatatud on kümned kohtuasjad Ukrainas ja Suurbritannias. Hiljuti sai konflikt uue pöörde – korruptsioonisüüdistuse.
"Tulime siia ikkagi äri tegema."
Tartu saunakerisetootja HUUM viib pea kolmandiku tootmisest sõjas olevasse Ukrainasse. Ettevõtte juhi Siim Nellise sõnul aitab ukrainlasi kõige rohkem see, kui neil on tööd.
Muuseumikvaliteediga kunsti on võimalik osta vähem kui poole iPhone’i eest, leiab investor Riivo Anton. “Ma paneks piiri 500 euro peale– sealt on kindlasti võimalik leida häid teoseid, mille järeltulijad saavad pandimajja viia.”