Saksa valitsus laguneb niikuinii, aga mis tuleb pärast seda?

Itaalia ekspeaministrid Mario Draghi ja Enrico Letta on aasta jagu jutlustanud, kuidas Euroopa ühisturg vajab piirideülest laienemist ja suurettevõtete konsolideerumist, et USA ja Hiinaga üldse konkureerida. Sellele kiidavad takka nii Brüssel kui ka euroliidu suurimad majandused.

Kui aga Itaalia finantshiid UniCredit sai möödunud nädalal de facto Saksa Commerzbankis suurimaks osanikuks, tõstis liidukantsler Olaf Scholz kisa. Pank, mis mängib Saksa majanduses olulist rolli väike- ja keskmistele ettevõtetele laenamises, võib saada uue näo – ka saledama, sest tööjõukulud on seal praegu veel suhteliselt kõrgemad kui itaallastel.

Euroliidu väiksematel majandustel on fiaskoks kujunevast olukorrast üksnes järeldada, et suured ideaalid on suuresti tinglikud. Kui nad põrkuvad “tuumikmajanduste” rahvuspoliitiliste huvidega, ei pruugi neist suurt alles jääda.

Sellest, mis taktis liigub Saksamaa poliitika, eriti pärast järjekordset paremradikaalide edu kohalikel valimistel, juba pikemalt allpool.

Ent veelgi enam, nüüd, septembri lõpus saab juba otse kuulutada: oleme jõudnud selle aasta olulisimate valimiste tõeliselt aktiivsesse faasi.

Teine suur sõda laieneb. Kui Ukrainas on sõda juba pikemat aega – eufemistlikult väljendudes – dünaamiline, siis niisamuti on seda nüüd Iisraeli sõda. Möödunud nädalal kulmineerus mõnesse Tom Clancy romaani sobiv operatsioon, mille käigus plahvatasid tuhanded Liibanoni lõunaosa valitseva Hezbollah’ võitleja piiparid ja raadiosaatjad. Seejärel alustas Iisrael rühmituse positsioonide vastu õhurünnakuid.

Kohalid võimud räägivad mitmesajast hukkunust, ehkki tsiviilkahju põhjused on osaliselt samad kui Gazaski: Hezbollah on paigutanud oma relvi ja militaartaristut elamurajoonidesse. Rühmitus on ka vastanud omapoolsete raketirünnakutega Iisraeli põhjaosa pihta, kust on sellesama ohu tõttu juba aasta eest 60 000 inimest evakueeritud.

Iisraeli operatsioon on tapnud kõrgeid Hezbollah’ komandöre, ent mis on Tel Avivi pikem plaan, pole selge. Selle ebaselguse tõttu pole sõjategevuse suhtes Iisraelis ka lausalist toetust, sest paljud näevad rünnakutes peaminister Benjamin Netanyahu kavatsust kasutada sõda oma poliitilise karjääri elushoidmiseks.