Trumpi võit polnud mitte juhus, vaid taaskordne kategooriline eitus senisele poliitilisele ja majanduslikule korrale.
- Donald Trumpi teise ametiaja puhul on kõige kindlam see, et milleski ei saa kindel olla. Foto: Reuters/Scanpix
Suur ootamine on läbi ja suur mure on tagasi. Vähemasti osaliselt. Donald Trump on pärast Grover Clevelandi teine USA president, kes on saanud kaks mittejärjestikust ametiaega. Ja nüüd nuputame kõik, milliseks need neli aastat siis õieti kujunevad.
Ehkki prognoosid näitasid kuni valimispäevani seisu 50 : 50, oli lõpuks Trumpi võit Kamala Harrise üle kõike arvesse võttes vaat et mäekõrgune. Miks? Sest ekspresidendi valija tuli valima ja asepresidendi oma mitte.
Naasin äsja pooleteise nädala pikkuselt tööreisilt USAsse ja just
kohapeal sai selgeks, et Trump võidakse tõepoolest ära valida. Olgugi et intellektuaalsem klass arutles Trumpi paljude ja vaieldamatute puuduste üle, ilmnes, et ameeriklased ei karda mitte fašismi, vaid vaesust ja hääbumist. Ning Trump – asjatundjatele usutavalt või mitte – lubab, et Ameerika hakkab jälle võitma.
“Globaalne briifing” on Indrek Lepiku uudiskiri, mida saab endale tasuta postkasti tellida aadressilt
www.aripaev.ee/uudiskirjad Ameerika ei ole šokis. Olgugi, et valimistulemus oli kosmopoliitsemale Ameerikale, mille nägu ja tegu kiirgab kõige rohkem ka meile üle Atlandi, üllatav, pole enamik šokis. Perspektiiv Harrisest kui mittevalgest naispresidendist erutas küll paljusid juba oma sümboolsuses, kuid lõviosa demokraate oli veel kesksuvel, pärast Joe Bideni järsku – või vähemasti teledebati ajal ilmseks saanud – raugastumist, leppinud, et võitu ei maksa novembris oodata. Harris muutis dünaamikat, aga lõpuks mitte põhimõtteliselt.
Tagasi Äripäeva esilehele