Eesti kalleim hoone: kuidas Vene kaupmehe investeeringust sai Pätsi-ajastu kahtlane kingitus

Loss ja Toilas asuv park võlgnesid oma tekke Jelissejevite ettevõtjate klannile. Kuulus Vene suguvõsa oli kapitali kogunud juba alates 19. sajandi esimesest poolest – raha teenisid nad peamiselt välismaiste veinide müügist Venemaal. Aja jooksul sortiment laienes, lisandusid delikatessid, eksootilised puuviljad ja sellised koloniaalkaubad nagu haruldased vürtsid, kakao, kohv ja tubakas.

Vendade Jelissejevite kaubamaja lõi impeeriumis 19. sajandi lõpuks kaupluste võrgustiku, mille sortiment rahuldas ka kõige nõudlikumat maitset ning tarnijate võrgustiku ulatus oli tänapäevaste rahvusvaheliste korporatsioonide mastaabis. Hinnad Jelissejevite poodides ulatusid taskukohastest kuni üüratuteni. Kauba kvaliteet hoiti kõrgeimal tasemel tänu pidevale kontrollile: üksikut mädanenud marja viinamarjakobaras peeti ettevõtte häbiplekiks.

„Meretagused viljad kerkivad mägedena, nagu kahurikuulide kuhi kõrgub kookospähklite püramiid, millest igaüks on sama suur kui lapse pea, troopilised banaanid ripuvad puudastes kobarates, mereriigi kirjud asukad, tundmatute ookeanisügavuste elanikud helgivad oma pärlmutriga ja kõige selle kohal säravad veinipudelite patareidel elektritähed, sädelevad ja virvendavad sügavates peeglites, mille tipud kaovad udustesse kõrgustesse,“ meenutas moskvalane Vladimir Giljarovski Jelissejevite kaupluste parimaid aastaid.

Jelissejevid investeerisid kauplemisega teenitud raha ka kinnisvarasse. Kaupmehed omandasid kavalalt tulusaid üürimaju mitte ainult Moskvas ja Peterburis, vaid ka Pariisis, mõisaid ja tõufarme Venemaal, Ukrainas, Valgevenes ja Itaalias.

Ettevõte saavutas oma suurima õitsengu 19. sajandi lõpus Grigori Grigorjevitš Jelissejevi juhtimisel. Ja just tema soetas perele veel ühe mõisa – Pühajõe Soome lahe kõrgel kaldal, Eestimaa kubermangu Wesenbergi maakonnas. 1897. aastal tellis Eesti looduse ilust lummatud kaupmees oma n-ö õukonnaarhitektilt Gavriil Baranovskilt Läänemere rannikule Vahemere villade stiilis palee. Samast Baranovskist, muide, saab mõne aasta pärast Peterburi Nevski prospekti kuulsaima Jelissejevi kaupluse autor.

1899. aastaks valmis ehitatud palee koosnes 57 ruumist ja seda kroonis vaatetorn. Paleed ümbritsesid aed, talveaed, alla jõeni ulatuvad terrassid, õigeusu kirik, kai, maneež ja tall. Palee ümber, mida hakati peagi kutsuma Oru lossiks, rajati paviljonidega maastikupark umbes saja hektari suuruse kogupindalaga. Härrasmõisa maksumuseks hinnati 5 miljonit kuldrubla ehk umbes 75 miljonit eurot (sealjuures oli Eesti hinnatase sel ajal suurusjärgu võrra madalam).

1902. aastal kirjutas ajaleht Postimees: „Selle lossi ehitamine on viimasel ajal Virumaa ärielus märgiline sündmus. Igal pool liigub mõte: ülimalt rikas vene kapitalist Jelissejev ehitab „Oru" lossi, mille sarnast Eestimaal pole. Ehitamine kestab aastaid ja töötab sadu mehi, kellele makstakse head palka. Mõisnikud on Jelissejevi peale kadedad: nende lossid pidid ju küll olema toredad, aga nüüd tuleb Jelissejev ja ehitab veel toredama. Mõisnikud tundsid lisaks tuska ka seetõttu, et Jelissejev oma ehitustegevusega tõstis tööde hinda ja palgalisi oli seetõttu hulgaliselt juurde võtta.“

Kokku kuulus Grigori Jelissejevile 1905. aastaks Eestis juba 588 hektarit maad. Ta kuulus saja suurima maaomaniku hulka ja tal oli isegi õigus saada piirkonnast valituks riigiduumasse.

Pärast bolševike võimuletulekut Venemaal 1917. aastal hakkas Jelissejevite kaubandusimpeerium kolinal lagunema. 1918. aastal kuulutati Grigori Grigorjevitši ja tema perekonna majad ja kauplused "rahva omandiks". Kaupmees ise, kes oli Nikolai II-lt päriliku aadlitiitli saanud, põgenes koos perega esmalt Krimmi, siis Konstantinoopolisse ja asus lõpuks elama Prantsusmaale, kus osa perekonna varast puutumata jäi.

Eesti Vabariik osutus Jelissejevile soodsaks. Kui valitsus 1919. aastal maareformi tegi, võttes mõisnikelt maa ja jagades seda talupidajatele, viis see baltisaksa mõisnikud hävingu äärele, Jelissejevit puudutas natsionaliseerimine aga palju vähem. Nimelt ei lahterdatud suuremat osa tema maast, sealhulgas lossi ümbritsevat parki, aadlimõisaks, vaid lihtsalt väga suureks talumaatükiks. Nii sattus Jelissejev, kelle esivanemad olid kunagi krahvide Šeremetjevite pärisorjad, siinsete põliste rüütliperekondadega võrreldes soodsamasse olukorda. Tõsi, Jelissejev ise enam Oru lossi ei kasutanud ja ostis uue mõisa Prantsusmaal. 1920. aastal käisid lossis vargad – paar kurjategijat viisid sealt väärtuslikku mööblit, kuid nad saadi peagi kätte.

Maaeluministeerium tegi valitsusele ettepaneku kasutada tühjana seisvat lossi kunstnike, skulptorite, muusikute ja kirjanike loomemajana.

“Toila on põhjaranniku ilusaim suvituskoht, sest kaldarand on siin kõige kõrgem. Teda on võrreldud Krimmiga. Pole siis ime, et Toila on meelitanud enda juurde kunstnikke ja kirjanikke nii lähedalt kui kaugelt. Siin elab juba kauemat aega Igor Severjanin, omal ajal elas siin ka Sologub. Eesti kirjanikest on siin suvitanud Gailit, Tuglas ja Visnapuu, sel aastal aga Adson ja Under,” kirjutas ajaleht Kaja 1925. aasta suvel.

Ainult et lossi asemel tuli Eesti loomeinimestel rahulduda ümbruskonna suvilatega. Põhjus peitus kõige järgi otsustades üüratus hinnas, sama ajaleht nimetas seda "Eesti kõige kallimaks sõjaeelseks hooneks".

1930. aastate alguseks oli ilma omaniku hoolsa pilguta loss väga lagunenud, kuid vapustas sellegipoolest tagasihoidlike Toila suvilate taustal mastaapsuse ja elegantsusega. Prantsusmaa kodakondsuse saanud Grigori Jelissejev oli valmis oma Balti residentsi maha müüma, aga mitte eraisikule, vaid ainult riigile, millel polnud selliseks ostuks loomulikult raha.

„Jalutad mööda lossi avaraid alleesid, kus praegu kariloomad rohtu söövad, ja kujutad ette, milline elu siin võis olla umbes kakskümmend aastat tagasi. Teede ääres leiad kivist pingid, mis on juba sammaldunud. Lossist voolab mere poole väike jõeke, mille kohal on kaks kivisilda. Jõe kallastel tehakse parajasti heina. Mäeveerult avaneb kaunis vaade lossile. On kahju, kui Oru loss ajapikku paratamatult laguneb ja ümbrus metsistub. Meil peaks olema mingi asutus, mis võtaks lossi oma hoole alla. Kord oli juttu Oru lossi muutmisest meie riigipea suveresidentsiks, kuid need plaanid on paraku vaibunud,“ kirjutas 1934. aasta augustis ajaleht Vaba Maa, aimamata, et kuulujutud saavad peagi tegelikkuseks.

Paar kuud enne seda, sama 1934. aasta veebruaris-märtsis, võttis riigivanem Konstantin Päts koos kaaskonnaga riigi juhtimise täielikult enda kätte. Kuigi Pätsil õnnestus võimule püüdlevaid vabadussõjalasi ohjeldada, olid eesti rahva demokraatlikud õigused piiratud. Paljud poliitilised jõud sattusid keelu alla, demokraatlik riigikogu saadeti määramata ajaks puhkusele, keelati tööstreigid ja poliitilised meeleavaldused ning ajakirjanduses kehtestati tsensuur.

Algas vaikiv ajastu ja just sellisel taustal jõudis Oru loss lõpuks riigi kätte. 1935. aasta veebruari lõpus ja märtsi alguses olid ajalehed üle külvatud valitsuse kantselei rõõmsate pressiteadetega, et Oru loss kuulub nüüd vabariigile. Lossi ostu asjaolud tundusid äärmiselt kahtlased. Ametliku teate kohaselt kogusid Eesti töösturid (nende nimesid ei nimetatud) riigipeale uue residentsi ostmiseks 100 000 krooni suuruse sihtkingituse. Peale ettevõtjate suuremeelsuse tekitab tõsiseid küsimusi ka summa.

Tänapäeva rahasse ümber arvestatuna läks Jelissejevi endine härrasmõis riigile maksma vähem kui miljon eurot, mis on kümneid kordi vähem kui selle varasem hinnanguline väärtus. Isegi kui võtta arvesse hoonete amortisatsiooni ja mõisa territooriumi vähenemist pärast 1919. aasta reformi tundub hind kaugelt liiga madal. Sai ju vabariik annetuse tulemusena endale koguni kolm võlavaba Jelissejevi valdust: Oru, Toila ja Nõiametsa. Koos kinnisvaraga anti üle ka kogu lossi sisustus, sealhulgas kunagi Petrogradist toodud kallis mööbel ja sisustusesemed ning maalikogu. Eraldi mainiti 20. sajandi alguse kuulsa vene maalikunstniku Konstantin Makovski monumentaalmaali, mida lossis hoiti.

Toilas ja Orus algas kiire rekonstrueerimine ja moderniseerimine. Konstantin Pätsi tellimusel renoveeriti osa lossi interjöörist Olev Siinmaa kavandi järgi eesti rahvuslikus stiilis. Pargis asuv õigeusu kirik demonteeriti, selle sisustus aga saadeti kaevanduslinna Kohtla-Järve uude kirikusse, kus võib Jelissejevi ikoone tänaseni näha.

Ajakirjanik Tarmo Vahter mainib oma Konstantin Pätsi ajastust rääkivas raamatus, et 1930. aastate keskel tõi tööliste liiga vaba arutelu Oru lossi remondi maksumuse üle, kuhu riigipea valmistus elama asuma, kutse poliitilisse politseisse. Ja Soome president Per Evind Svinhufvud, kes külastas lossi 1936. aastal, oli kuuldavasti öelnud: „Meile selliseks asjaks raha ei antaks.“

Parki ja presidendilossi valvas mitu ratsa- ja jalaväelaste roodu. Rannikule rajati nn presidendisadam, Jõhvi jaama aga eriline saal riigipea ja tema külaliste vastuvõtmiseks. Samal ajal oli osa Oru lossi pargist publikule avatud ning residentsi ennast sai kokkuleppel palee komandandiga ekskursioonil külastada.

Presidendilossi hävitamine algas kohe Nõukogude Liidu okupatsiooniga. Residentsist hakati väärtuslikke esemeid Venemaale viima. Kuid tõeliselt laastavaks sai mõisahoonele Nõukogude-Saksa vastasseis Eesti pinnal. 1941. aastal süütas Punaarmee lossi taganemise ajal põlema, et see vaenlase kätte ei langeks. Kuid Baranovski kindlalt ehitatud loss sai siis ainult kahjustada, mitte hävinud.

Pätsi ja Jelissejevi palee kadus lõplikult 1944. aastal. Nüüd lasi selle taganemise ajal õhku juba Wehrmacht, kes kasutas Oru lossi relvalaona. Ainus säilinud abihoone ehitati 1946. aastal naasnud Nõukogude vägede poolt ümber puhkekoduks sajale inimesele.

Park, mis samuti sõjas kõvasti kannatada sai, anti üle kohalikule metsamajandile ja muutus selle tulemusena veelgi metsikumaks. Enamik paviljone kadus ja 270 taimeliigist, mis varem mõisat kaunistasid, jäi ellu 200. Koduloolase Märt Mõtuste andmeil oli Jelissejevite ajal pargi eest hoolitsenud sajast ja Pätsi-aegsest 60 töötajast 1989. aastaks, Nõukogude ajastu lõpuks, järele jäänud kaheksa aednikku.

Park taastati ja restaureeriti juba pärast taasiseseisvumist, tänapäeval peetakse seda üheks Kirde-Eesti peamiseks vaatamisväärsuseks. Peale paleeterrassi on korda tehtud endine roosiaed, kaks lossiväravat, paviljon-grott ning lihtsustatud kujul on taastatud kaldal asuv kohvimaja, kus Konstantin Päts armastas hommikust süüa. Toila vallavalitsuses on korduvalt räägitud lossi enda või vähemalt selle välisilme taasloomisest. Eeldatavalt hiiglasliku maksumuse tõttu ei ole asi arutelust kaugemale jõudnud.

Ainus võimalus Oru lossi oma silmaga täna näha on Tartu ettevõtte BlueRay virtuaaltuur. Alates 2020. aastast korraldab see idufirma RMK ja Toila valla abiga pargis VR-prillidega ekskursioone, kus pargikülastajad saavad arvutigraafika abil heita pilgu taasloodud president Pätsi paleele ja selle söögisaalile, nagu see oli 1938. aastal. Virtuaaltuur näitab aga siiski vaid kahvatut varju Eesti luksuse kunagisest sümbolist.