„Eesti on üks odavamaid riike maailmas“ – milline oli majandus sada aastat tagasi?

Eesti võttis 1927. aasta vastu ettevaatliku optimismiga. Toompea ministrid arutasid Läti kolleegidega ühtsete tollireeglite pakti eelnõu, mis pidi hoogustama rahvusvahelist kaubandust. Suhted NSV Liiduga tasandusid mõneks ajaks – Eesti suursaadik Heinrich Laretei sai isegi Moskvast jõulupühadeks Tallinna tulla. Maaomanikud kogusid allkirju mõisamaade riigistamise teise laine rahvahääletuse toetuseks ning kaubandus-tööstuskoda avaldas lootust, et nalivkade ja likööride alkoholiaktsiisi alandatakse peagi.

Aga peamine majandusuudis oli loomulikult Rahvasteliidult Eestile saadud laen suuruses 1,35 miljonit naela (2024. aasta hindades umbes 106,3 miljonit naela ehk 124 miljonit eurot). Laenuvõlakirjad paigutas rahvusvaheline organisatsioon Londoni ja New Yorgi börsile ning need olid nõutud mitte ainult Suurbritannia ja USA, vaid ka Prantsusmaa ja Saksamaa pankade poolt. „Kõike seda soodustab loomulikult Eesti poliitilise positsiooni stabiilsus: riigieelarve ja väliskaubandus on täielikus tasakaalus,“ märkis Briti ajakiri The Financial News.

Idast kostis laenu üle vaikselt nurinat, Rahvasteliidu tegevust nimetati „finantsimperialismi“ vormiks, mille lääneriigid olid otsustanud oma „eesmisele vaatetornile“ – Eestile – peale suruda. Kuid kohalikud majandusringkonnad ootasid taastumist. Laenuandmise tingimusteks olid Eesti Panga reform, liiga vaatlejavoliniku määramine, valuutareform, riikliku hüpoteegipanga loomine ja hulk muid uuendusi. Rahandusminister Leo Sepp nimetas riigieelarvet aastateks 1927–1928 välja kuulutades Eestit „Euroopa sõjajärgse poliitilise struktuuri terveks kehaosaks“.

Riigi omanduses olevate põlevkivikaevanduste tööline sai 300 marka päevas, millele lisandus töökoha antud eluruum. Samal ajal kurtis tööbörs kaevurite vähesuse üle, kes oleksid valmis sellistel tingimustel töötama. Läti võimud, kes värbasid eestlasi raudteede ehitamiseks, olid valmis maksma 30 marka tunnis.

Tööliste hulgas võisid 1927. aastal kiidelda kõrgeima töötasuga – 49,8 marka tunnis – naha- ja pudutööstuses töötavad mehed. Kõige vähem maksti tekstiilitöölistele – 27,4 marka. Naised võisid teenida enim trükitööstuses – kuni 29,8 marka tunnis –, ja kõige vähem ehituses – 18,3 marka.

Hooajalised põllutöölised said Virumaal palka alates 2455 margast kuus (naised kuni 2218) kuni 4329 margani Tartumaal (naised kuni 3052). Toona oli sooline palgalõhe üldiselt aktsepteeritud ja ulatus olenevalt tegevusalast 26–49 protsendini.

Samal ajal kandideeris sotsiaalministeeriumi andmetel arstide vabadele ametikohtadele kohe 60 inimest töötasuga 6000 marka kuus. Põhjuseks oli pärast Vene impeeriumi kokkuvarisemist riiki jäänud intellektuaalse töö tegijate ja endiste teenistujate liigne hulk Eestis, nagu meenutas näiteks jurist Vsevolod Gubin oma mälestusteraamatus „Aegu ei valita“. Samas võis nõutud oskustööline, näiteks suure riigiprojekti kiviraidur, teenida 400–1500 marka päevas.

Toome mõned näited hindadest. Mere puiesteel Seltskondliku Maja aias (praegune Tallinna Kanutiaia Huvikool) asuvas suvekohvikus sai 50 marga eest süüa lõunaks praelõhet koos lisandiga, 35 marga eest vähisuppi pirukaga, 125 marga eest sai terve tibu kurgilisandiga, 55 marga eest seeni hapukoorega või 65 marga eest ananassi vahukoorega.

Poisi madruseülikond populaarses rõivapoes Sester Bekler maksis alates 420 margast (iga suurem suurus oli 20 marka kallim!), tüdrukute puhvvarrukatega pluus alates 330 margast. Tallinnas Pirital asuva Laferme vabriku 20 paberossiga pakk Manon maksis 35 marka. Kahekordse õhtuse seansi pilet kinos Grand Marina (praegune Vene Kultuurikeskus) maksis olenevalt kohast 10–30 marka. Kinkepakendis šokolaad läks maksma 30–35 marka.

Veel mõned hinnad, mis võimaldavad veidi riigi hinnaskaalast aimu saada. Suvehooajal oli puuda (16 kg) Peipsi värske kala maksumus 500 marka. Puhkus Narva-Jõesuu lähedal asuvas puhkemajas maksis kõrghooajal juulis ja augustis 140–150 marka päevas. Lastelaagri hind koos söögiga oli alates 125 margast. Jalaluumurru ravi ja taastusravi kommertskliinikus 3600 marka. Õppimine vene õppekeelega eragümnaasiumis maksis umbes 10 000 marka aastas, linnagümnaasiumist üle läinutele poole vähem. Esimese klassi pilet laeval Tallinn–Stettin (praegu Szczecin Poolas) koos toitlustuse ja kajutiga maksis 6600 marka, teise klassi pilet 4000 marka.

Tallinna linnavalitsuse ehitatud linna üürielamu ruutsülla (4,55 m²) üüriks hinnati kuus 180–350 marka. Ehk siis tagasihoidlik ühetoaline korter maksis umbes 2000–2500 kuus. Samas ei jätkunud madala ehitustempo tõttu sellise hinnaga eluasemeid, näiteks 1927. aasta suvel taotles Kalamajas 69 korterit 250 üürnikku.

Vanalinna majade väljaostuhind ulatus kümnetesse miljonitesse markadesse. Näiteks Suur-Karja 4 asuv elu- ja ärihoone müüdi samal aastal 12,7 miljoni marga eest. Keskaegse keskuse ühe suurima ja kõrgeima elamu – nn Samuelichi pilvelõhkuja aadressil Pikk tn 40 – ostis Nõukogude kaubandusesindus 1927. aastal ASilt Domus 50 miljoni eest. Kui see summa ümber arvestada tänapäeva naelteks või eurodeks, jääb üle ainult nutta suutmatuse pärast täna sellist tehingut sõlmida.

Noore Eesti riigi olulisemateks sissetulekuallikateks olid tollimaksud (19,5%), alkoholimonopol (13,5%), tulu riigiettevõtetest, metsast, maast ja kinnisvarast (12,8%). Otsesed maksud moodustasid vaid 9% eelarvetuludest. „1926./1927. aasta arvestuses toob tulumaksuartikkel sisse vaid 274 miljonit marka,“ märkis Albert Pullerits 1926. aasta lõpus.

Põllumajandus jäi endiselt suurimaks majandusharuks, andes umbes 60% riigi SKPst. Aastase põllumajandustoodangu mahuks hinnati 20–22 miljardit marka, tööstustoodangu mahuks aga 9,6 miljardit marka. Mahult olid suurimad tööstused tekstiili-, toiduaine-, puidu- ja paberi-, naha- ja keemiatööstus, samuti savi- ja kvartsliiva kaevandamine ja töötlemine ning trükitööstus.

Eesti väliskaubanduskäive ulatus 19,1 miljardi margani (1926. aasta hindades umbes 51 miljonit USA dollarit). Impordi ja ekspordi saldo oli peaaegu null – 25,4 miljonit dollarit 25,7 miljoni dollari vastu. Eestisse imporditi kõige rohkem toorpuuvilla tekstiilitööstuse jaoks (1925. aastal umbes 15% impordist), suurim ekspordiartikkel oli või (22%).