Putini bravuuri tagant piilub saabuv tõetund

Uus aasta algab uue Euroopa juhtimisel. Euroliidu eesistuja on järgmise pööripäevani Poola, kes on võtnud oma lipukirjaks kontinendi julgeoleku. Varssavi algatuste mõju on tunda ka teisel poolaastal, kui hakkab paika loksuma Euroopa järgmise seitsme aasta suur eelarve. Ning mõistagi on vaja tänavu hakkama saada Washingtonis vahetunud võimuga.

Veebruari lõpus toimuvaid Saksa üldvalimisi võita kavatsevad konservatiivid on valinud esialgu prääniku, mitte piitsa — mitte et Euroopal muidugi suurt jõuõlga oleks. CDU juht Friedrich Merz ütles aasta alguse intervjuus uudisteagentuurile DPA, et tariifide asemel võiks taas mõelda Euro-Ameerika vabakaubandusest.

Kölni majandusinstituudi arvutusel on sakslastel kaubandusbarjääridest palju kaotada — Donald Trumpi teisel ametiajal 180 miljardit eurot ehk veerand nelja aasta eksporditulust. Viimastel aastatel on kogu Euroopa eksport USAsse järsult kasvanud, aga niisamuti ka energiakandjate import.

Küsimus on, kas transatlantilist suhet hindab ka USA riigipea. Ja asi pole üksnes majanduses. Kas ta on valmis ka Putinile järele andma? Sellest juba pikemalt allpool.

Gaasikraan keeratigi kinni. Uuest aastast lõppes Vene gaasi transiit läbi Ukraina, mis tähendab, et merepiirita Kesk-Euroopa riigid peavad leidma alternatiive. Kui Austria ja Tšehhi on saanud sellega hakkama suurema kisata, siis Slovakkia ja Ungari — euroliidu kõige venemeelsemate valitsusjuhtidega riigid — on Ukrainat lausa ähvardanud.