Jätkusuutliku panganduse juht: oleme lollitanud end aastakümneid

Euroopa on pärast külma sõja lõppu vähendanud kasvuhoonegaaside emissioone pea kolmandiku võrra. Keskkond ja õhk on muutunud puhtamaks, transport on üha enam elektrifitseeritud ehk ei tooda liikudes emissioone juurde ning ka selle elektri tootmine toimub üha rohkem rohelisel viisil.

SEB Balti osakonnas jätkusuutlikkust juhtiv Anders Larsson ütleb aga, et sisuliselt on Euroopa teinud kõigest pool rehkendust: “Me oleme end ajalooliselt lollitanud, et vähendame emissioone. Sest kui me lisame sinna oma poelettidel müüdava kauba, mida toodetakse valdavalt Hiinas, siis pole teekond üldse enam sama.”

Teisisõnu oleme tõstnud räpasema osa oma majandusest lihtsalt piiride taha. Praeguses geopoliitilises olukorras, kus kerkivad kaubandustõkked ja väheneb ligipääs kriitilisele toormele, tuleb hakata otsima uusi importturge, rääkimata paljude asjade uuesti ise tegemisest. Tuleb ehitada tehaseid ja kaevandada maavarasid.

“Mis saab siis, kui Hiina ütleb ühel hetkel, et te peate hakkama oluliselt rohkem maksma?” küsib Larsson. “Hiina võib kehtestada mõnele piirkonnale eripiirangud, näiteks Rootsi ettevõtetel pole praegu lubatud importida grafiittooteid, mis on aga elektriautode akudes võtmekomponent.”

Hiinal on nii tugevad tarneahelad kui ka rafineerimisvõimekused, ent mitte üksnes. Ka paljude masinate tootmises on mindud ette riikidest, kes olid kunagi tööstuses eestvedajad.

“Võib-olla peaksime tegema seda, mida teevad hiinlased. Kõigepealt nad importisid kiirronge Saksamaalt Siemensilt. Võtsid need lahti viimse kruvini ja tegid selle põhjal enda rongid. Nad õppisid ja arendasid edasi.”

Larsson ei näe põhjust, miks me ei võiks nüüd võtta Hiina masinaid samamoodi juppideks lahti.

Nii nagu tunnistasid endised Itaalia peaministrid Mario Draghi ja Enrico Letta oma mulluste raportitega, on Euroopa suur probleem killustatus. Samal ajal kui Hiina panustab 5% SKTst tööstuse toetamiseks, nokitseme meie igaüks oma nurgas midagi natukene.

Tarvis oleks teha koos, suur küsimus on lihtsalt kuidas. Larssoni sõnul on variante sisuliselt kaks: Prantsuse või Põhjala-Briti viis.

Esimesel juhul “tõstame ühist euroliidu raha ja tekitame suveräänse rikkusfondi, mis paneb raha headesse ideedesse”. Teisel juhul aga “riigi raha ei ole – kui, siis võib-olla osaliselt kohtades, kus muidu raha ei tuleks. Aga on vaja head kapitaliturgu, mis suudab pakkuda iduraha, riskiraha, sihitud investeeringuid, aktiivset börsi”.

Larsson toetab mõistagi viimast varianti ja toob selle põhjenduseks ka lihtsa näite: “Rootsis on olnud viimase kümnendiga 500 IPOt, sama aja peale on tehtud sama palju esmaemissioone Saksamaal, Prantsusmaal, Hispaanias ja Hollandis kokku. Ei kõla ju õigesti? Aga meil on väga hästi toimiv kapitaliturg.”

Larsson ei usu, et Põhjamaad hakkaksid ühislaenuga garanteerima reformimata Prantsuse majandust, kus inimesed tulevad tänavatele väiksemategi kärbete peale.

“Sa ei saa olla maailma juhtiv riik, kui sul on selline mentaliteet,” ütleb ta Prantsusmaa kohta, lisades: “Selles mõttes on tõesti kahetsusväärne, et Suurbritannia lahkus. Sest me nägime neid asju väga sarnaselt.”

Ta usub sarnaselt teistele, et suurteks muutusteks on paraku tarvis veel suuremat kriisi. “Võinuks ju arvata, et Putin ja sõda oleks piisav.”

Selleks, et Euroopas oleks üldse võimalik midagi toota, tuleb kohalikele elanikele maksta piisavat kompensatsiooni, et nad tööstustegevust taluksid, ütleb Larsson. Kui kompensatsioon on piisav, on kohalikel midagi, millega tasakaalustada mitte-minu-tagahoovis vastuseisu.

Tarvis on ka odavamat elektrit, mistõttu tuleb edasi arendada juba niigi Põhjamaades väga odavat mittefossiilset energeetikat, samuti loobuda gaasist, mille hinnakõikumine tekitab majanduslikku ebastabiilsust. “Me kõik mäletame 2022. aastat,” meenutab ta.

Ja lõppeks usub Larsson, et ameeriklased on saanud – vähemasti Joe Bideni administratsiooni ajal – ülemineku mehhanismidele paremini pihta, mistõttu poleks tarvis jalgratast leiutada, vaid toimiv süsteem üle võtta. Tõsi, ta tunnistab, et see raam vajab järjepidevust ja etteaimatavust, mistõttu tuleb Trumpi ametiaega hoolega jälgida.

“Euroopa on reguleerimises fantastiline, maailma parim, aga see ei aita väga ettevõtjaid,” ütleb ta. “Selles on ameeriklased olnud targemad oma IRAga (2022. aasta inflatsiooni vähendamise seadusega ‒ toim). Make it a business incentive,” rõhutab ta. Ehk soodustused äri ajamiseks, mitte karistused selle valesti ajamise eest – seejuures peaks ka jätkusuutlikkus olema just stiimuliks.

“Me ei suuda kunagi luua tõeliselt jätkusuutlikku ühiskonda Euroopas üksnes regulatsioonidega.”

Anders Larsson on olnud SEB Baltikumi jätkusuutlikkuse valdkonna juht eelmisest aastast, olles varem juhtinud ettevõtete pangandust. Ehkki ta ei pea ennast kuidagi suureks keskkonnakaitsjaks, ütleb ta, et just jätkusuutlikkuse teema juurde jõudmine on loogiline naasmine juurte juurde.

“Kui ma olin 11aastane, olin ma Rootsi rahvustelevisioonis, nad intervjueerisid mind,” selgitab Larsson loo algust. “Nad valisid mind, kuna mul olid ühiskonna küsimustes jõulised seisukohad. Ja ma olin jube nördinud, kuidas suurkorporatsioonid ja poliitikud keskkonnaga ümber käisid.”

“Ja siis seal intervjuus ütlen ma, et “need suured ärimehed ja täiskasvanud, nad mõtlevad ainult rahast”. Nüüd siis olen ma töötanud kogu elu panganduses,” resümeerib ta laialt naerdes.

Larssoni sõnul on talle piisanud põhimõttest, et järgmistele põlvedele tuleb asju pärandada paremas seisus, kui need on praegu. Ja seda usub ta ka ajal, mil rohepöördest on lastud välja omajagu õhku.