Mihkel Nestor: Trumpi esimesed lasud ainult riivasid maailmamajandust

Trump alustas oma ametiaega hulga dekreetidega, ent otseselt majanduselu kujundavaid otsuseid oli nende seas (veel?) vähe. Ühendriikide sisemajandust mõjutab ehk enim uue administratsiooni migratsioonipoliitika. Lõunapiiril välja kuulutatud hädaolukord võimaldab kasutada migrantide takistamiseks sõjaväge, mille eesmärk on vähendada illegaalsete piiriületuste arvu.

Erinevalt varasemast praktikast plaanitakse tabatud illegaale hoida nüüd kinnipidamisasutustes seniks, kuni langetatakse otsus nende riiki jäämise õiguspärasuses kohta. Kuigi põhiseadusest tulenevalt ei ole loota edu algatusele lõpetada Ühendriikides sündinud inimestele automaatne kodakondsuse andmine, avaldab ilmselt seegi pärssivat mõju migratsioonile.

Ehkki igal riigil on õigus oma piire kaitsta ja valida, keda riiki lubada, siis on sellel majandusele selged tagajärjed. Nimelt on seni valdav osa immigrantidest leidnud kiire rakenduse tööturul, aidates täita ennekõike madalalt tasustatud ametikohti. Arvestades USA niigi pingelist tööjõuturu olukorda, muudab migratsioonipoliitika karmistamine olukorra veelgi keerulisemaks, suurendades survet palkadele.

Majandusele omavad mõju ka Trumpi dekreedid energiapoliitika kohta, mille eesmärk on soodustada fossiilsete kütuste tootmist ja eksporti. Energiatööstusele on selle mõju kahtlemata positiivne, ehkki valdkonna eksperdid kahtlevad, kui suuri investeeringuid on tootjad valmis tegema, arvestades praeguseid energia hindu ja poliitilist ebakindlust pärast Trumpi ametiaja lõppu.

Äraspidiselt võib Trumpi energiapoliitika USA tarbijaid ka negatiivselt mõjutada. Näiteks soovib vastne president soodustada maagaasi eksporti, mida eelmine president hoopis pidurda üritas. Senise kasina ekspordivõimaluse tõttu maksab Henry Hubi maagaas Ühendriikides hetkel oluliselt vähem kui maagaas Euroopas. Kuigi muutused ei toimu üleöö, võimaldab ekspordi avardumine maagaasitootjatel küsida maailmaturul kõrgemat hinda, mis tõstab samas maksumust ka USA enda tarbijate jaoks.

Kaubanduspoliitika poolel jäid Trumpi esimesed sammud ehk kardetust tagasihoidlikumaks, kuid tariifidest ei olnud pääsu Mehhikol ja Kanadal. Trumpi dekreedi kohaselt kehtestatakse neist riikidest pärit kaupadele alates 1. veebruarist 25% suurune kaitsetoll.

Kummagi riigi juhid on teatele reageerinud erinevalt. Kanada peaminister on lubanud vastata samaga, mis on tõsine ähvardus ka Ühendriikidele. Kuigi Kanada kaubavahetus USAga on ülejäägis, pole vahe väga suur.

Kuigi selgus veel puudub, võib uskuda, et USA kõrgemate tollitariifidega ei pea rinda pistma ainult need kaks riiki. Nagu öeldakse, andke aega atra seada. Võimalik tollitariifide laiendamine on tekitanud küsimuse, mis üldse saab maailmakaubandusest Trumpi ajastul.

Küsimärke senise avatud turge pooldava suundumuse jätkumises esines juba ammu enne Trumpi ametisse astumist. Osakaaluna maailma SKPst saavutas globaalne kaubavahetus maksimumi 2008. aasta finantskriisi eel ja sellele järgnenud pea kahe kümnendi jooksul pole endist taset suudetud saavutada.

Kriisi järelmina hakkas kasvama poliitiliste jõudude populaarsus, kes nägid globaliseerumist ja avatud kaubavahetust kahjulikuna. Need trendid süvenesid koroonapandeemia vältel ning on jätkunud ka järel, kui paljud riigid proovivad oma majandust kaitsta, piirates rahvusvahelist konkurentsi ja subsideerides kodumaist ettevõtlust.

Kuigi nende tendentside mõjust suurtele ekspordile orienteeritud majandustele nagu Hiina või Saksamaa räägitakse palju, siis ilmselt on liberaalne kaubavahetus soosinud ennekõike ekspordist sõltuvaid väikeriike, kelle hulka kuulub ka Eesti. Võrreldes Eestiga, moodustab eksport Hiina ja Saksmaa SKPst oluliselt väiksema osa ja pikemas plaanis saaksid need riigid hakkama ka sisetarbimisele suunatud majandusega.

Hoolimata praegustest vastutuultest võiks siiski jääda skeptiliseks, et nii nüüd olema hakkabki. Maailmakaubanduse arengut pole pikaajaliselt soosinud mitte mõne poliitiku isiklik soov, vaid efektiivsus. Ettevõtted proovivad leida oma tegevuseks kõige sobivamaid paikasid, mida mõjutab sisendite kättesaadavus, tööjõu kvalifikatsioon ja hind, maksukeskkond jpm.

Et sellele efektiivsuse otsimisele tekib poliitiline vastureaktsioon on mõneti mõistetav, kuid ajalugu tagasi keerata neil vaevalt õnnestub. Seetõttu võiks pikas plaanis maailmakaubanduse õitsengu suhtes jääda siiski optimistlikuks.

Kuigi ajakirjanduses lüüakse täna lokku, kuidas Trump maailma muutma hakkab, siis on tema mõju suurim siiski Ühendriikides endas, põhirõhuga väärtustel – milline see USA ühiskond siis olema peaks? Kuivõrd mõjutab Trump Ühendriikide majandust, sõltub ennekõike sellest, kui tugevalt ta oma visiooni reaalsuses väljendada kavatseb. Kui võtta tema iga sõna kullana, siis oleks mõju muidugi märkimisväärne.

Majanduse pakkumise poolt mõjutab ehk enim tema terav vastasseis migratsioonile, mis võib oluliselt kärpida USA tööjõupakkumist. See tähendab, et töötururedeli kõige alumistel pulkadel hakkab inimesi nappima ja suureneb palgasurve. Nõudluse poolelt avaldaks suurimat mõju erinevad maksulangetused ja jätkuv suur eelarve defitsiit.

See suurendaks vabas ringluses oleva raha hulka, mis avardab tarbimisvõimalusi. Kui panna kokku aga nõudluse suurendamine ja pakkumise piiramine, siis annavad majandusõpikud selliste koostisosade näol retseptiks inflatsioon. Saab siis näha, kuidas suudab Trump pidada oma lubadust inflatsioon nullini viia.