Turvaliselt üle võlli

Kiigeplatsid olid põliseestlaste kohtumispaigad, kus vahetati päevamuljeid ning lõõgastuti töödest-tegemistest. Mehed võistlesid, et püüda naiste tähelepanu. Aastasajad on möödas, aga eestlased kiiguvad ikka. Sellest on saanud lausa spordiala – kiiking.

Kiikingule kui spordialale pani aluse pärnakas Ado Kosk, kes ehitas 1990ndatel kaks reguleeritavate aistega kiike ning oli esimene, kes sellega üle võlli kiikus. Kiikingu sportlik eesmärk on teha ring ümber kiige võlli võimalikult pikkade aistega. Kiikingul kiigutakse püsti, kasutades kindlat kükitamistehnikat. Turvalisuse tagamiseks kinnitatakse käed ja jalad spetsiaalsete rihmadega aiste ning kiigelaua külge.

Eestimaa uhkus

Projekti “Kõik kiikuma” vabatahtliku Eva-Liisa Vardja sõnul võiks kiiking kui eestlaste leiutatud spordiala olla Eestimaa uhkus. Vardja usub, et kiiking saab kuulsaks ka välismaal, Itaalias näiteks on see juba kuulsust kogumas. Vardja lisas, et kiiking on ehtne rahvaspordi ala, sest ühendab nii kiikujaid kui ka kaasaelajaid.

Oma esimese kiikingukogemuse sai Vardja Oleviste koguduse suvelaagris, kus on kiik püsti olnud juba neli aastat järjest ning kiiking saanud menukaks ajaviiteks. “Just vabas õhus on super kiikuda. Tuul viib mõtted peast. Ning kui sa oled tagurpidi, siis on selline tunne, nagu ei saaks midagi aru. Tagantjärele olen mõelnud, et kuidas see saab nii vabastav olla, kui oled samal ajal kinni seotud,” kirjeldas Vardja.

Eesti Kiikingu Liidu juhataja Ants Tamme jõudis kiikinguni aastal 2007, mil selgus juhuslikust vestlusest juuksuriga, et too on kiikingu leiutaja Ado Kose elukaaslane. Seejärel läks Tamme neile külla kiikuma, pärast seda alustas juba treeninguid. Esimene kiikumine tundus Tammele hirmutav. “Nagu oleks surmaga silmitsi seisnud,” meenutas mees. Ent aegamisi hakkas ala aina enam meeldima. Tamme isiklik rekord on 7,03 meetrit, mis jääb maailmarekordile alla vaid viie sentimeetriga.

Sobib kõigile

Kiikingu puhul julgeb Tamme väita, et see sobib kõigile algklassilastest alates pensionärideni välja. “On nii palju eri võimalusi, kõike annab reguleerida,” märkis ta. “Tuleb valida endale sobiv aisapikkus. Kiikingukiigel saab ka niisama kõlkuda, ei pea üle võlli minema. Samas, kes tahab trenni teha, saab valida vastava suurusega kiige,” selgitas Tamme.

Märtsis Pärnus toimunud viieetapilisel kiikingu sisemeistrivõistlustel naiste arvestuses võitnud Anni Veskimäe alustas kiikumisega poolteist aastat tagasi. Pärast seda on ta osalenud kümnel kiikinguvõistlusel. Kiikingutrenni naine otseselt ei tee, võistlusvormi tagab talle töö tsirkuse- ja akrobaatikatreenerina. Kiikumine sobib tema sõnul kõigile, olenemata vanusest, treenitusest ja kõrgusekartusest. “See tunne, kui sa oled kohe-kohe üle võlli kiikumas ja kõik karjuvad “Natuke veel!”, ja siis lõpuks kiigud üle, on superhea tunne. Minu jaoks on see sama huvitav kui kuskil Ameerika mägedel,” jagas Veskimäe muljeid.

Naiste arvestuses teise koha pälvinud Mirjam Pedaja on samuti vaid poolteist aastat aktiivselt kiikunud. Esimest korda proovis Pedaja kiikingut kaheksa-üheksa aastat tagasi. “Mäletan, et üle 90kraadise nurga ma kiikuda ei julgenud, kuna kartsin kõrgust – kardan siiani tegelikult – ja ilmselt hirmutas ka kaaluta hetk enne kiige langema hakkamist,” meenutas Pedaja. Oma kogemusele toetudes märkis ta, et kõrgusekartus unustatakse kiikingul ära, sest üle võlli saamiseks tuleb pingsalt tehnikale mõelda.

Järgmisel korral katsetas Pedaja kiikingut 2013. aasta suvel Soomes tuttava juures, kes seal alaga tegeleb. “Juhendamise abil sain sooritatud esimesed täisringid ümber võlli ning rohkem polnudki tarvis, olin avastanud enda jaoks uue spordiala.” Nüüd on ­Pedaja lisaks võistlemisele kiikinguklubi juhatuses ja tegeleb aktiivselt kiikingu edendamisega. Võistlusvormis hoiavad teda suvised promoüritused, kus vabal hetkel saab ka ise kiikuda.

Nõuab kontrolli oma keha üle

Kiikumiseks ei pea olema üüratult tugev ja treenitud, märkis Veskimäe. “Muidugi tuleb see kasuks, kuid ei ole põhiline. Olen näinud kiikumas 9aastast tüdrukut ja ka 63aastast meesterahvast. Öelgu keegi veel, et on liiga noor või liiga vana,” märkis ta.

“Kiiking pakub adrenaliini, kuid samal ajal nõuab jõudu ja head kontrolli oma keha üle. See sobib hästi kõigile, kes otsivad väljakutseid ning on traditsioonilistest spordialadest tüdinenud,” lausus Johanna Sooba, kes on kiikinguga tegelenud kaks aastat.

Proovima julgustas ka Pedaja. “Soovitan igaühel, kes on korra mõelnud seda proovida, ligi astuda, et pärast ei kahetseks käest lastud võimalust. Kiiking on ekstreemne, kuid turvaline ja seda võivad proovida igas vanuses inimesed, kelle tervislik seisund seda lubab.”

Statsionaarset kiikumisvõimalust Eestis veel pole, kuid selle nimel töötatakse. Kiikingu jaoks saab treenida ka näiteks jõusaalis, tehes vastavaid üldfüüsilisi harjutusi. “Tarvis on tugevaid selja- ja korsetilihaseid, käsi ja reisi. Üks efektiivsemaid tulemusi andev vahend on sõudeergomeeter, kus kasutatakse samu lihasgruppe, mida on tarvis ka kiikingus,” selgitab Mirjam Pedaja. Seda, et sõudmise lihaskoormus sarnaneb kiikinguga, tõestab ka tõik, et Euroopa meister sõudmises Kaspar Taimsoo püstitas oma esimesel kiikinguvõistlusel maailmarekordi.

Kiiking on turvaline – erinevalt tavakiikumisest on inimene kiige külge seotud ega saa kukkuda. Tehnikat on lihtne omandada ja kiikumine treenib kogu keha. Neil, kellel oma jõust väheks jääb, on võimalik üle võlli saada tandemkiikumisega, mille puhul kiigel on korraga kaks inimest.