Ühepäevakohvikud koguvad populaarsust

Hiiumaa kohvikutepäevad said alguse 2007. aastal. “Kummaline, et see mõte võiks mingi konkreetse alguse või inimeseni jõuda,” märkis korraldaja Ere Naat, viidates tekkinud kohvikubuumile, ent lugu on tal rääkida ikkagi.Värske hiiumaalasena jäi Naadile kõrvu, et Kärdla pensionäre kutsutakse kohvilähkriteks. “Hiidlastel on komme nimetada inimesi silmapaistvate tunnuste järgi,” selgitas Naat. “Aga kus need kohvikud on?” oli ta kummastuses. Naat rääkis sellest Hiiumaa muuseumi teadusdirektorile ­Helgi Põllole. “Hakkasime koos fantaseerima ja siis plahvatas – teeks vähemalt ühe päeva sellise, kus on palju kohvikuid ja inimesed teevad oma kodud-aiad lahti,” meenutas Naat.Nii algas tihe suhtlus kohalike kokandushuvilistega. Et külastajate arvu ei osatud prognoosida, lubati kohvikupidajatele kompensatsiooni. Üllatuslikult osutus juba esimene Kärdla kohvikutepäev väga menukaks ning hiljem pole osalejate leidmisega raskusi olnud. “Kõikvõimalikest kohtadest pidevalt küsitakse, isegi Hiiumaaga ei piirduta. Naljakas, et viimasel paaril aastal on mandril hästi suur huvi olnud kohvikutegemise vastu,” rääkis Naat.  Kohvikutepäeva külastaja ja abilise ­Susanna Veevo sõnul suudab rahulik Hiiumaa kohvikutepäeval üllatada. “Tuhanded inimesed on linnas jalutamas, meelelahutus igal tänavanurgal. Tänavatel on kõikvõimalikke transpordivahendeid, alustades hobustest ja lõpetades ühistranspordina kasutatava veoautoga, mille kast on rahvast paksult täis tuubitud,” kirjeldas ta. Lisaks toidule pakuvad kohvikud muusikat, tantsu, luuletusi, kõnesid, võistlusi, trikke ja ilutulestikku.Üks staažikamaid ühepäevakohvikuid Kärdlas on Cafe Bella Rosa, mida on Maris Nõmmik-Kärtner korraldanud seitse korda. Ettevalmistused võtavad tema sõnul nädala ning abilisi on ligi 40. Kohvikutepäeva peab Nõmmik-Kärtner suurepäraseks ideeks, mis rahvale meeldib ja millel on aina enam järgijaid üle kogu Eesti. “Atmosfäär on väga positiivne, emotsioonid on laes, ilm tavaliselt super ja inimesed lahedad. Igati kordaläinud üritus, mis toob Hiiumaale palju rahvast.”Jakob Rosina sõnul iseloomustab kohvikutepäeva mõnus vaba õhkkond ning ühtsustunne. Rosin pidas 2013. aastal Kärdlas pimekohvikut, kus kliendid said pilkases pimeduses kohvi juua, samastudes nii nägemispuudega inimestega. Ühtlasi said huvilised projekti “Pane oma meeled proovile!” interaktiivsete tegevustega kogeda puuetega inimeste igapäevaelu. Ühtsust märkas üritusel ka kohvikukülastaja Brita Rikkolas. “Tundub, nagu terve linn lööks kampa. Ka need, kes oma kohvikut ei tee, on valmis entusiastlikult kaasa lööma,” märkis Rikkolas.Hiiumaalanna Anneli Jaanus märkis, et kohvikutepäev annab kõigile võimaluse kogeda kohvikupidamise võlu ja valu. “Soovitan kõigil seda üritust kindlasti külastada. Mis saaks veel suurepärasem olla kui veeta päev imeilusal saarel toredate inimeste, kohvi ja koogiga?” innustas ta.

 

Kohvikutepäev valiti valla aasta teoks. Kohvikutepäevad juurduvad ka mandril, muu hulgas korraldatakse hoovides kohvikuid kord aastas Türi linnas. 2011. aasta kevadel sõitsid Türi kultuuriinimesed Hiiumaale küsima luba ja nõu, et algatada oma kohvikutepäev, ja samal suvel tehti mõte teoks. Türi linna 85. juubeli auks avati kolm kodukohvikut, lisaks tuli tänavatele neli toitlustusasutust. Aasta-aastalt on kohvikute arv kasvanud, eelmisel aastal osales üritusel juba pea 20 kodukohvikut. Türi vallavalitsuse kultuuri- ja avalike suhete spetsialisti Katrin Soometsa hinnangul on ettevõtmine menukas ning tugevdab kogukonna ühtsustunnet. Ülemöödunud aastal pälvis kohvikutepäev tiitli “Türi valla aasta tegu”.Türi muuseumi juhataja Erika Jaanhold rõhutas, et kohvikupidajatele pakutakse eelnevalt ka koolitusi ning igal kohvikul soovitatakse leida oma teema. Lisaks menüüle saab eripära rõhutada meelepäraste esinejatega. Korraldajate poolt on linnakaart, millel on kohvikute asupaik ja põgus tutvustus, mis aitab võõras linnas vajaliku leida. Varasematel aastatel on paljud huvilised tulnud ka Tallinnast või Viljandist rongiga, uudistades kohvikuid kohapeal jalgratastega ringi liikudes.Hoovikohvikute tihe võrk katab kevadel ka Kalamaja elamurajooni Tallinnas. Möödunud aastal toimetas Kalamaja päevadel 45 ühepäevakohvikut, millest üks menukamaid on Sookolli kohvik Vana-Kalamaja ja Soo tänava nurgal. Kohviku vaieldamatuks hitiks on olnud hamburgerid, mida eelmisel kevadel valmistati ühe päeva jooksul üle 200. “Oleme ka koogikesi pakkunud, aga burksinõudlus on suur,” tõdes Triin Preisfreund, üks kohvikupidajatest, kelle sõnul läheb korraldamine iga aastaga ladusamalt.Kohvikut on oma Kalamaja hoovis pidanud ka Yoko Alender perega. Alenderi sõnul on see tore nähtus kohaliku linnakultuuri arengus. “See on meeldiv võimalus pakkuda kohalikele sissevaadet oma ellu, oma oskustesse.” Hoovikohviku pidamine soosib tema sõnul inimeste ettevõtlikkust ja suurendab usaldust kogukonna vastu.

Pannkoogihommikud Kalamajas

Enamik ühepäevakohvikuid tegutseb kevad-suvisel ajal, kuid Kalamajas leidub ka üks suur erand. Aasta läbi toimuvad Kala­majas pannkoogihommikud, mille algatas Kalju baptisti­kogudus 2009. aasta detsembris. Eestvedaja Triin Rait märkis, et ajendiks oli  koguduse soov näidata kohalikele, et kirik on avatud ja inimeste jaoks olemas. Algul peeti pannkoogihommikut kord kvartalis, populaarsuse kasvades muutus see igakuiseks.Ettevõtmine toimub Kalju kiriku hoovipealses Tetermanni majas, kus külastajaid ootavad peale pannkookide värsked ajalehed ja laste mängutuba. Üksi tulija leiab soovi korral ka vestluskaaslasi. “Paljud tulevad peredega, lapsed on mängutoas või sõeluvad laudade vahel. Sõbrad lükkavad lauad kokku, mängivad lauamänge,” kirjeldas pannkoogihommikute püsikülastaja Anneli Tombak.

See pole trendikohvik, vaid võimalus kogeda pere tunnet, märkis Tombak. “Lina laual, lilled, küünlad, kodused pannkoogid, erinevad põlvkonnad koos – võib-olla kodus igaühel pole seda enam,” nentis ta. Iseteenindusega kohvikus on pannkookide jaoks mitmekülgne täidise­valik (soolased kasted, vahukoor, moosid).

Kohvikut korraldavad koguduse vabatahtlikud – mõni on köögis, teised sätivad ruumi valmis, valvavad lapsi lastetoas või on valmis tulijatega vestlema. “Tegemise poole pealt on ainult rõõm,” tõdes Triin Rait, kelle silmis on nende hommikute eesmärk soe ja avatud õhkkond. “Inimestele läheb korda. Nad tunnevad, et see on nende koht ka,” märkis ta.Hiliskevadel toimub pannkoogihommik elava muusika saatel kirikuõuel.

Kutseid rohkem, kui täita jõuab

Toidublogijatel on rändkohvik Blogi­puhvet, mis sai alguse 2011. aasta sügisel, mil Ranna­rahva muuseum palus Nami-Nami kokandusportaali tegijatel pidada Viimsi ubinapäeval puhvetit.Koos abilistega tegi Nami-­Nami eestvedaja Pille Petersoo koogileti, kus laadalised said õuna­kooke ja kohvi nautida.

Ubinapäeval osalemisest sai komme, millele lisandus ­Viimsi kevadine kalapäev, nii et nüüd käib Blogipuhvet Viimsi taluturul kaks korda aastas. Viimsi üritusteks on Petersool püsimeeskond: neli Viimsi toidublogijat ja üks tallinlanna. Lisaks on Blogi­puhvet osalenud Vanamõisa laadal ning Loomeinkubaatori Bazaaril. Petersoo tõdes, et kutseid on rohkemgi, aga kõikjale kahjuks ei jõua.

Rändkohviku ettevalmistused algavad Blogipuhvetile esitatud kutsest. Selle peale otsib Petersoo abilised, läbi mõeldakse menüü ja muu vajalik. Rändkohviku korraldamine on tema silmis pidev õppimine – esimesel korral näiteks polnud juua, siis selgus, et oleks vaja ka soolaseid toite jne. Ettevõtmise teeb keerulisemaks see, et pole püsi­varustust – nõusid, termoseid jms. Mõelda tuleb ka hinna­poliitikale, et kulud tasa teenida.

Rändkohviku korraldamise stiimul on Petersoo hinnangul tegutsemisest saadav rõõm ja seltskondlik aspekt –  blogijatel on tore võimalus lugejatega silmast silma suhelda ja arvuti­ekraani tagant välja tulla.