Olen viimased kolm aastat teinud tihedat koostööd ühe rahvusvahelise tarkvaraarenduse kontserniga. Meie koostöö on langenud perioodi, mil programmeerijaid tuli otsida turult tikutulega ning suure hulga tippspetsialistide mentaliteet ning töösse suhtumine olid sagedaste üleostupakkumiste tõttu allakäimas.
Turule olid atraktiivsete tööandjatena sisenenud revolutsiooniline Skype, kasiinotarkvara tootja Playtech, Webmedia, kes mustade aukudena turult paremaid ajusid kokku ostsid. Samas tööjõu puuduse käes vaevlesid nemadki ning usun, et sel perioodil ei olnud ainsatki IT ettevõtet Eestis, kes poleks töötajate palkamisel latti alla lasknud.
Suurte tellimuste mahu tõttu maksti ka kehvematele töötajatele head palka ning kuna turusurve palkadele oli tugev, siis oli võimatu luua korralikku palgasüsteemi, rääkimata palkade diferentseerimisest. Anti seda, mida inimene tööintervjuul küsis. Samas üritati ülejäänutele mitte liiga teha: süsteemiarhitekt peaks ikka rohkem saama kui programmeerija ja nii edasi.
Hiljuti viisime läbi selles organisatsioonis keskastme juhi otsingu ning üle mitme aasta saime konkursile nii kvaliteedilt kui kvantiteedilt soliidse valiku. Kaks aastat tagasi oleks sellise tulemiga konkurss olnud helesinine unistus. See tähendab, et tööturul on alanud sula, konkursid on jälle täis inimesi, kelle vahel valida. Kuigi ametliku statistika järgi on koondatute hulk mõne tuhande inimese kandis, siis tegelik „koondatute” hulk võib olla kõvasti suurem: töösuhteid saab Eestis lõpetada ka poolte kokkuleppel.
Tänaseks oleme lõppvooru jõudnud kandidaatide seast teinud valiku, ent üllataval kombel on osa neist huvitatud ka muudest võimalikest vakantsidest antud ettevõttes. Antud ettevõtte juht on viimased paar aastat pidanud pidevalt tegelema oma meeskonnas teatud töötajate madala motivatsiooni ning produktiivsusega, ent täna on tal reaalne võimalus need inimesed tööjõu pakkumise suurenemise tõttu välja vahetada. Tema argument: rasked ajad nõuvad oskustelt, suhtumiselt ning koostöövõimelt A kategooria inimesi.
Selle kuu Directoris tegi Taivo Paju lühikokkuvõtte General Electricu legendaarse juhi, nö suurte muutuste juhtija Jack Welchi personalipoliitikast ja juhtimisfilosoofiast. Vastuseks aadrilaskmise kriitikale ütles Welch, et juhi esmane eesmärk on vastutada ettevõtte ellujäämise eest. Ükski firma ei saa kindlustada inimestele tööd – seda saavad teha ainult rahulolevad kliendid. Iga firmajuht, kes arvab, et tema ülesanne on töötajaile töö tagada, riskeerib ettevõtte hukkumisega.
Samal ajal kui Welch organisatsiooni restruktureeris, rajas ta parimatele töötajatele kalli õppe- ja tervisekeskuse. Sellel kokkuhoiupoliitika ajastul tahtis ta, et parimate väärtustamisel oleks reaalne väljund ning et see ei jääks pelgalt sõnakõlksuks. Welch otsis pidevalt võimekaid inimesi, et efektiivsust tõsta ning tekitada võimalus parimatele rohkem maksta.
Loomulikult on pidevas koondamishirmus elamine ebameeldiv ning tekitab ettevõttes terve rea ohtlikke ilminguid (nagu näiteks parimate lahkumine). Parimad peavad teadma, et nad on parimad ning nõrgematel teada nende arenguvajadus. See annab hilisematele personaliotsustele rohkem legitiimsust töötajate silmis. Alles seejärel, nagu ütles mulle kunagi üks tippjuht, tõmbame traksid peale, sest nüüd läheb töötegemiseks!
Seotud lood
Lindströmi müügitöö eripära seisneb iga tiimiliikme tugevuste ärakasutamises ja arendamises. Just müügiinimeste koolitamine ja vastutuse andmine nende eelistuste põhjal aitab püsivalt leida ja hoida motiveeritud töötajaid, selgub saatest “Minu karjäär”.