Äriühingute paindlik finantseerimisvorm vajab seadustamist

Kindlasti ei tohi netovara jääda aktsiaseltsil alla 400 000 krooni ning osaühingul alla 40 000 krooni, kirjutab AS Deloitte Advisory maksu- ja õigusosakonna juhtivkonsultant Ivo Vanasaun. Loomulikult on minimaalse netovara nõudel äriseadustikus oma mõte. See peaks kolmandate isikute silmis tagama äriühingu teatud tasemel usaldusväärsuse. Kahjuks jääb praeguses majandussituatsioonis tavapärasest rohkem ettevõtjaid nimetatud nõuete täitmisega hätta. Halvimal juhul on netovara lausa negatiivne, mis tähendab, et äriühingu kohustused ületavad tema varasid.

Lisafinantseeringu tegemine ja tagasivõtmine praegu

Äriühingu minimaalse nõutava netovara taastamiseks on kehtiva seaduse kohaselt justkui mitmeid võimalusi. Nende loetelu algab aktsia- või osakapitali vähendamisest või suurendamisest ning lõpeb äriühingu lõpetamise, ühinemise, jagunemise või ümberkujundamisega. Kõige äärmuslikum viis probleemist „vabanemiseks“ on pankrotiavalduse esitamine. Omanike poolt äriühingule laenu andmine on valikutest sisuliselt välistatud, sest see ei parandaks omakapitali seisu, vaid oleks täiendavaks kohustuseks. Sama kehtib ka äriseadustikus nimetatud vahetusvõlakirjade kohta, mis samuti kohustuste hulka kuuluksid ning neidki saab emiteerida vaid aktsiaselts.

Praegu kasutatakse üsna tavalise lahendusena aktsia- või osakapitali tõstmise protseduuri, mille puhul aktsia- või osakapitali tõstetakse minimaalselt ning enamik omanike täiendavast investeeringust suunatakse ülekurssi. Taolisel juhul ülekurssi minev summa tõstab netovara suurust, kuid netovara minimaalne nõutav suurus praktiliselt ei muutu. Kui äriühingu majandusolukord peaks hiljem paranema, siis sellise lisainvesteeringu tagasivõtmine on investori jaoks küllaltki tülikas. Ülekursis olevat summat otse välja võtta ei saa, vaid see tuleb kõigepealt fondiemissiooni korras suunata aktsia- või osakapitali. Seejärel tuleks läbi teha ka aktsia- või osakapitali vähendamise protseduur. Omanike poolt tehtud investeeringu väljavõtmine on küll maksuvaba, kuid tegemist on tülikate ja aeganõudvate protseduuridega. Teoreetiliselt oleks mõeldav ka aktsiate/osade tagasiost äriühingu enda poolt, kuid probleemiks võib osutuda äriseadustiku piirang (äriühing tohib omada maksimaalselt 10% enda aktsia- või osakapitalist). Ka dividendimakse (raamatupidamisliku kasumi olemasolul) ei ole atraktiivne, sest sellega kaasneb enamasti tulumaksukohustus. Omanike investeeritud summade väljavõtmine peaks ju olema maksuvaba.

Äriseadustik võiks allutatud laenu lugeda omakapitali tinglikuks osaks

Mitmetes riikides (näiteks Soomes) näeb äriseadustik aktsionäridele/osanikele ette võimaluse anda äriühingule nn kapitalilaenu (ingl k capital loan, soome k pääomalaina). Kapitalilaen on mezzanine tüüpi investeering, mis hõlmab endas nii oma- kui võõrkapitali tunnuseid, olles siiski rohkem sarnane võlakohustusele kui aktsia- või osakapitalile. Tegemist on lihtsa viisiga äriühingu maksevõime tõstmiseks. Paindlikkuse tõttu on kapitalilaen Soomes levinud vahend kiire arengu faasis olevate äriühingute rahastamiseks, sageli finantseerivad emaettevõtjad sellega oma tütarettevõtjaid.

Sisuliselt on tegemist allutatud laenuga, kuna likvideerimis- või pankrotimenetluse korral tagastatakse kapitalilaen alles pärast kõikide teiste kohustuste tasumist. Isegi kui bilansis võidakse kapitalilaen kajastada lühiajalise kohustusena, võiks äriseadustik seda minimaalse nõutava omakapitali (netovara) arvutamisel tingimuslikult arvesse võtta kui omakapitali osa. Põhimõtteliselt on võimalik kehtestada ka piirid, kui suure osa äriühingu omakapitalist sellised allutatud laenud moodustada võiksid. Ka allutatud laenu puhul säiliks võimalus selle hilisemaks nö päris omakapitali konverteerimiseks (aktsia- või osakapitali suurendamine läbi mitterahalise sissemakse).

Kuigi põhimõtteliselt võivad Eesti äriühingud allutatud laenu saada ka praegu, ei arvesta äriseadustik seda nende omakapitali osana.

Taolise allutatud laenu juures on oluline ka paindlik intressiarvestus, kuna valesti ajastatud täiendav intressikoormus võib äriühingu majandusseisu senisest veelgi raskemasse olukorda seada. Näiteks Soome seaduse kohaselt lubatakse taoliselt allutatud laenult arvutatud intressi seada sõltuvusse võlgniku kasumlikkusest. See tähendab, et kui võlgniku majandusaasta tulem on null või negatiivne, siis allutatud laenult arvutatud intress ei tekita võlgnikule (täiendavat) kahjumit, vaid võlausaldaja vastava aasta intressist loobub. Kõrgema riski tõttu on loomulik, et taolise allutatud laenu intressimäär on nn tavapäraste laenude omast kõrgem.

Kui jätkata Soome näitega, siis sealne äriseadustik näeb kapitalilaenule ette kohustuslikud tingimused. Nendeks on muuhulgas järgmised: - äriühingu likvideerimise või pankroti korral tohib laenu põhiosa ja intressimaksed tasuda alles pärast muude võlanõuete täitmist; - äriühing või tema tütarettevõtjad ei tohi anda tagatist kapitalilaenu põhiosa tagasimakse või intresside katteks; - igasugused laenuandja ja –võtja vahelised kokkulepped, mis võivad mõjutada kolmandaid isikuid, tuleb viimatinimetatute poolt heaks kiita.

Kapitalilaen omakapitali tingliku osana tuleks ka Eestis seadustada. Väljatöötamise faasis saaks Eesti äriseadustiku vastavaid sätteid kohandada nii, et need täielikult sobituksid siinsesse õigusruumi. Igatahes oleks sellise allutatud laenu eesmärk selge ja arusaadav - investor saaks paindliku võimaluse äriühingusse ajutist laadi lisafinantseeringute tegemiseks, mida vajaduse möödumisel oleks lihtne tagasi võtta. Samas annaks selline omanikepoolne kiire ja paindlik rahasüst suurema kindluse teiste võlausaldajate ning ka raskustesse sattunud äriühingu enda jaoks.

Oluline on eelnevalt paika panna maksuaspektid

Kapitalilaenu seadustamisel oleks Eesti kontekstis oluline läbi mõelda ka maksuaspektid nii laenu andja kui laenu saaja seisukohalt.

1. Mõlema poole jaoks on oluline, kas maksuseaduste mõistes on tegemist omakapitali osa või kohustusega ning kas selliselt allutatud laenult saadav tulu kvalifitseerub pigem intressiks või dividendiks. Kui tegemist on intressiga maksuseaduste mõistes, siis kas kogu summa loetakse intressiks või maksustatakse tavapärast intressitaset ületav osa dividendina?

2. Lisaks on laenu andja jaoks oluline määratleda, kas tegemist on laenunõudega, mille tagastamist ja millelt teatud hulgal intressitulu teenimist maksuhaldur kindlasti eeldab (vastasel korral võib maksuhaldur lugeda laenusumma ettevõtlusega mitteseotud kuluks) või võrdsustatakse allutatud laen investeeringuga (mille tagastamist ja tulusust ei ole võimalik garanteerida).

Kokkuvõtteks

Eespoolkirjeldatu ei pretendeeri valmis kontseptsioonile, vaid vajab detailides läbitöötamist. Allutatud laenu seadustamine omakapitali tingliku osana lisaks Eesti ettevõtluskeskkonnale paindlikkust ja võimaldaks kiiremat abi raskustesse sattunud äriühingutele. Allutatud laenu võimalust on meie rahvusvahelised kliendid meilt päris palju ka aastate jooksul küsinud.