Likvideerimist alustades hinda firma seisu

Juhul, kui ilmneb, et tegevuse lõpetamisel ei jätku varasid võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, on juhatuse liikmetel kohustus esitada pankrotiavaldus.

Pankrotiks nimetatakse olukorda, kus võlgnik ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid või äriühingu puhul kohustused ületavad varasid ja tulenevalt võlgniku majanduslikust olukorrast ei ole selline seisund ajutine. Kuigi definitsioon jätab praktikas tõlgendamisvõimalusi, võib püsivaks maksejõuetuseks lugeda näiteks olukorda, kus võlgnik ei suuda tasuda oma peamistele hankijatele kaupade ja teenuste eest ning majandustegevuse jätkamine ei ole sellest tulenevalt võimalik. Maksejõuetus võib samuti tekkida negatiivsetest rahavoogudest, kui äriühingu varade bilansiline maksumus ületab küll kohustusi, kuid ettevõttel puuduvad vahendid eelkõige lühiajaliste kohustuste täitmiseks. Lihtsaimaks näiteks on siin kaupade müük oma klientidele pika maksetähtajaga või järelmaksuga, kui samas tarnijatele tuleb tasuda kaupade eest koheselt ja muudest finantseeringutest ei jätku piisavalt vahendeid, et tekkinud vahet katta.

Pankrotiavalduse esitamine on juhatuse liikme kohustus

Juhatuse liikmete kohustuse esitada pankrotiavaldus juriidilise isiku püsiva maksejõuetuse korral sätestab esmalt tsiviilseadustiku üldosa seadus, äriseadustikus on lisatud nõue esitada pankrotiavaldus 20 päeva jooksul peale püsiva maksejõuetuse ilmnemist ja pankrotiprotsessi alustamist kirjeldab täpsemalt pankrotiseadus. Võlgniku poolset pankrotiavalduse esitamata jätmist on praktikas peetud ka juhatuse liikme kohustuste rikkumiseks.

Varade hindamine tegevuse lõppemisel

Juhul, kui ettevõte on alustanud majandustegevuse lõpetamist või on tõenäoline, et ta alustab või on sunnitud alustama lähema 12 kuu jooksul majandustegevuse lõpetamise, ei koostata aruandeid enam lähtudes raamatupidamise seaduses ja Raamatupidamise Toimkonna juhendites kirjeldatud jätkuvuse printsiibist. Varade hindamisel (välja arvatud raha ja likvideerimisperioodi jooksul laekuvad nõuded) lähtutakse tegevuse lõpetamisel nende neto müügihinnast. Tootmisettevõtte puhul võib see näiteks tähendada, et kui senised varad omasid tootmisel ja rahavoogude genereerimisel kõrgemat väärtust (kasutusväärtus), võib nende müügihind osutuda madalamaks senisest soetusmaksumusest ja vajalik on täiendav allahindlus.

Samuti peab ettevõte hindama kohustusi ja moodustama vajadusel eraldised ennetähtaegseks lepingute lõpetamiseks. Eraldi tuleb hinnata kohustusi ka töölepingu seaduses toodud koondamishüvitiste tasumiseks.

Vajadusel täiendav rahasüst ettevõttesse enne tegevuse lõpetamist

Maine riski, samuti pankroti ettenägematu tulemuse tõttu ei ole omanikud ega ettevõtte juhtkond teatud juhtudel huvitatud pikalevenivast ja kallist pankrotiprotsessist. Seda eriti olukorras, kui omanikud ise on võlausaldajaks või kohustuste summa ületab varasid ainult ebaolulisel määral. Omanikel on võimalik ka enne likvideerimist sellisel juhul teha ettevõtte omakapitali täiendav rahaline või mitterahaline investeering või loobuda osadest nõuetest, et vältida pankrotimenetlust.

Kokkuvõtteks võib öelda, et õige varade hindamine tegevuse lõpetamisel ongi eelkõige vajalik, et omanikud ja juhtkond saaksid vajadusel võtta tarvitusele täiendavad abinõud ettevõtte omakapitali parandamiseks või alustada õigeaegselt pankrotimenetlusega

.