Ministeerium: me ei usalda pakendiettevõtete statistikat

Oluline osa turule toodud pakenditest on deklareerimata. Ametlikult deklareeritud ja segajäätmetes sisalduva ning liigiti kogutuna pakendite aruandluses näidud kogused erinevad siiani ligi 40% ehk ligi 40 000 tonni aastas, kirjutab keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja Peeter Eek vastuseks Sirje Potisepale.

See tähendab, et kellelgi pole nende pakendite osas taaskasutuskohustust ning riigile tähendab see ka suuri saamata jäänud pakendiaktsiisi summasid.

Probleemi üheks põhjuseks on see, et pakendiorganisatsioonide liikmeteks või osanikeks on vaid väike osa pakendiettevõtjaid, seega ei ole tagatud pakendiettevõtjate sisuline kontroll neid ametlikult esindavate pakendiorganisatsioonide üle.

Probleem, millest viimastel nädalatel meedias juttu on olnud ja millele ka pakendiauditi nõue on suunatud, on seotud pikaajalise pakendiseaduse nõuete eiramisega. Seadus kohustab pakendiettevõtja turule toodud pakendite üle arvestust pidama, tagama etteantud mahus nende kogumise ja taaskasutamise ning esitama vastavad andmed pakendiregistrisse.

Pakendiettevõtja on ettevõtja, kes toob ükskõik milliseid pakendatud kaupu Eestis turule, sh ka omatarbeks. Pakendiettevõtjad on taaskasutuse ja aruandluse  korraldamiseks loonud  pakendiorganisatsioonid (Eesti Taaskasutusorganisatsioon, Tootjavastutusorganisatsioon OÜ, MTÜ Eesti Pakendiringlus, Eesti Pandipakend jne).

Pakendiorganisatsioon saab pakendiettevõtjalt teavet selle kohta, kui palju pakendeid nad aastaga turule lasevad ning sellest kogusest lähtuvalt tekib kõikide klientide nimel summaarne taaskasutuskohustus ka pakendiorganisatsioonil. Kui pakendiorganisatsioon või ka eraldi toimiv pakendiettevõtja ei suuda koguda ja taaskasutada nõutud mahus pakendeid ja pakendijäätmeid, siis tuleb maksta eesmärgist puudu oleva koguse eest riigile pakendiaktsiisi.

Paljudes Euroopa Liidu riikides toimib süsteem just selliselt, et pakendiorganisatsioonid auditeerivad ise oma klientide aruandeid. Uuest aastast kehtima hakanud üldise pakendiauditi nõude on Eestis tinginud seega pakendiorganisatsioonide soovimatus oma klientide turule toodud pakendikoguste arvestust sisuliselt kontrollida, mille põhjuseks omakorda on pakendiettevõtjate vähene osalemine pakendiorganisatsioonide tegevuse sisulisel suunamisel.

Läti ja Leeduga ei saa Eestit üks-ühele võrrelda, sest nii pakendialased maksustamise- kui kontrollisüsteemid on erinevad. Nimelt tuleb neis riikides juba pakendi turule toomisel teatud osa pakendiaktsiisist riigile ära maksta ning ülejäänu sõltub taaskasutusest. Eestis ei tule turule toomisel siiani midagi maksta, kogu maks sõltub vaid taaskasutuse ja ringlussevõtu kohustuse täitmisest.

Erinevalt Eestist tagab Läti ja Leedu mudel rutiinse riigi maksuhalduri kontrolli ka turule toodud pakendi koguste üle. Sellise süsteemi kasutuselevõttu Eestis on arutatud ja seda on soovitanud ka riigikontroll, kuid see ei ole seni toetust saanud. Sellise mudeli puhul kontrolliks ettevõtjaid riik, aga kuniks sellist riigipoolset kontrolli pole, on deklareeritavate koguste arvestuse korrektsus tagatav üldise auditi kaudu ehk turupõhimõtetel.

Kui audiitorkontrolli kaudu turule toodud koguste kontroll on ettevõtetele liigselt kulukas, tuleb kaaluda pakendiaktsiisi osaliselt makstavaks tegemise mudelit ja selle kaudu üleüldist maksu- ja tolliameti kontrolli – vastasel juhul mingit edasiminekut pakendite ringlussevõtul ka ei teki.