Ettevõtlusaktiivsus langeb – mis lahti?

Eesti on viimasel kolmel aastal osalenud globaalse ettevõtlusmonitooringu (Global Entrepreneurship Monitor, GEM) nimelises uurimisprojektis. Vastavad uuringud said alguse 1999. aastal, osalevate riikide arv on aasta-aastalt kasvanud, viimati oli neid 73. Üks olulisemaid uuringus väljatoodavaid näitajaid on varase faasi ettevõtlusaktiivsust peegeldav TEA indeks, mis näitab, milline osa 18-64aastasest elanikkonnast astub jooksvalt samme ettevõtlusega alustamiseks või on ettevõtjana tegutsenud kuni kolm ja pool aastat.

2012 oleks võinud hõisata, aga keegi ei hõisanud. 2012. aastal, kui Eesti esmakordselt uuringus osales, oli meil vastav näitaja 14 (protsentides), mis oli kõrgem kui ühelgi teisel samal aastal uuringus osalenud Euroopa riigil. Järgmised olid Läti (13) ja Türgi (12).See oleks nüüd olnud koht, kus peaminister oleks võinud uhkelt kuulutada, et tema juhitud valitsuse tark majanduspoliitika on Eesti viinud mitte ainult viie ettevõtlikuma Euroopa riigi hulka, vaid lausa esikohale. Paraku ovatsioone kuulda ei olnud. Eesti poolt uuringut juhtinud Arengufondist kostis pigem kommentaare stiilis, et ettevõtlusaktiivsusel viga ei ole, aga mõni teine number jätaks paremat soovida.

Tuhat uut ettevõtet vähem. 2013. aastal ei olnud pilt väga palju muutunud – Euroopa riikidest olid jätkuvalt kaks esimest Läti (13,3) ja Eesti (13,1). 2014. aastal langes Eesti näitaja 9,4le, mis on küll ikka kõrgem Euroopa Liidu keskmisest (7,8), kuid meist eespool on juba terve rida riike (Leedu, Portugal, Rumeenia, Slovakkia, Suurbritannia). Eeltooduga haakuvad ka äriregistri andmed, mille kohaselt 2014. aastal loodi Eestis umbkaudu 1000 uut ettevõtet vähem kui aasta varem. Kas eeltoodu põhjal võiks väita, et oleme asunud allakäiguteele?

Vähemalt esialgu küll dramatiseerimiseks põhjust ei näe. On ju meil varsti juba 30 aastat ettevõtete arv pidevalt kasvanud ning ettevõtte keskmine suurus (töötajate arvu järgi) langenud. Võimatu on öelda, milline oleks optimaalne ettevõtete arv ja ettevõtte keskmine suurus.Samas pole põhjust arvata, et üks trend lõputult kestab ja et mida väiksemaks ettevõtted jäävad, seda parem. Ka Eesti ettevõtluse kasvustrateegias aastateks 2014-2020 pole enam eraldi eesmärgiks seatud ettevõtlusaktiivsuse tõstmist (mõõdetuna ettevõtete arvuga 1000 elaniku kohta) – seda põhjusel, et saavutatud on juba küllaltki kõrge näitaja.

Nii mõnedki autorid väidavad, et keskmise sissetulekuga riigid (nagu Eesti) peaksid juhul, kui soovivad liikuda suure sissetulekuga riikide poole, panema rõhu pigem hea kasvupotentsiaaliga ettevõtete toetamisele (sh inimkapitali suurendamisele ja tehnoloogia arendamisele) kui üldise ettevõtlusaktiivsuse (ettevõtete arvu) tõstmisele.

Kasvuambitsioonid jätavad soovida. 2013 uuringus vaadeldi ka ettevõtjate arengupüüdlusi. Võrreldes lähemate naabritega (Läti, Leedu, Soome, Rootsi) hindasid Eesti ettevõtjad kõrgemalt oma toodete innovaatilisust, keskmine oli rahvusvahelistumise orientatsioon, kuid suhteliselt väikesed olid ootused töötajate arvu kasvule. Vastajate hinnangul anti Eestis Leeduga võrdne, kuid Lätist, Soomest ja Rootsist mõnevõrra madalam hinnang ettevõtlusega alustamiseks vajalike oskuste ja teadmiste tasemele. See võibki olla barjääriks nii ettevõtlusega alustamisel ,kuid eriti vähendada kasvuambitsioone ning nende realiseerimise võimet. Siit siis väljakutse ettevõtlushariduse arendamisele: vajame mitte niivõrd rohkem kui paremaid ettevõtjaid.

Puhtalt majandusliku otstarbekuse kõrval tuleb arvestada ka regionaalsete ja sotsiaalsete probleemidega. Eri tasanditel võivad eesmärgid olla erinevad: näiteks kui riigi tasandil on prioriteediks innovaatiliste, hea kasvupotentsiaaliga ning ekspordile orienteeritud ettevõtete toetamine, siis konkreetses piirkonnas võib aktuaalne olla tööpuuduse vähendamine, teatud inimgruppide toetamine või kohalike traditsioonide säilimist toetava ettevõtluse soodustamine.Kas prioriteediks on eelkõige majanduslik efektiivsus või toetame ettevõtlust kui eluviisi? Eesmärgid ei pruugi olla just vastandlikud, kuid ka mitte kokkulangevad. Erinevad ettevõtted vajavad ka eri sorti abi – suure kasvupotentsiaaliga ettevõttel on erilised probleemid, mis erinevad elustiili-ettevõtte omast. Pilt pole seega mustvalge ja otsida tuleb otstarbekat tasakaalu.