Soome jätkab vanaviisi, kuni häda käes

Soome sündimine on lotovõit – seda kaheksakümnendate lõpu hüüdlauset kuuleb Soomes aina vähem, kuigi Soome on endiselt erinevate heaolu mõõtvate indeksite tipu lähedal. Globaalselt vaadates on Soomes väga hea elada, kuigi vahed elukvaliteedis on maailmas oluliselt vähenenud. Võrdluses Eestiga on Soome endiselt selgelt üle. Soome keskmine palk on 3 308 eurot Eesti 1 039 euroga võrreldes ja isegi Soome elukallidust arvestades pole kahtlust, et keskmine soomlane saab endale rohkem lubada kui keskmine eestlane.

Siiski kõik ei ole päris hästi. Soome majanduse koguprodukt langes eelmisel aastal kolmandat aastat järjest ja töötus kasvas üle 10%. Uudised, et mõni järjekordne Soome ettevõte lõpetab Soomes ja kolib kuhugi mujale – näiteks Eestisse – ei üllata enam kedagi. Soome laevaehitustööstuse päästmine nõudis jõulist riigi sekkumist. Soome riigivõlg on kasvanud 2007. aasta 56 miljardist eurost enam kui 95 miljardini euroni ning võlakasvu tempo on 10 000 eurot minutis. Soome parlamendivalimiste eel nõustuvad kõik, et Soomel võiks paremini minna.

Kurnav palgakasv

Soome suurimate erakondade esimehed jagavad arvamust, et see, mis Soomes läks valesti, oli liigsuur palgakasv. Soomes on palgad tõusnud palju kiiremini kui tootlikkus, ja selle tulemusel pole Soome tooted enam maailmas konkurentsivõimelised. Kurja juur olevat aastas 2007,  kui finantskriisi mõjusid ei osatud palgaläbirääkimistel arvesse võtta. Keskmine teenistus 2007. aastal oli Soomes 2 653 eurot ning 2014. aastaks oli see kasvanud 3 308 euroni. Kasv on kõige suurem olnud riiklikus sektoris.

Soome suurimate erakondade esimeeste arvamused, kuidas Soome probleeme lahendada, on väga sarnased: palkade kasvu tuleb pidurdada ning riik peab ennast koomale tõmbama. Soome rahandusministeerium on hinnanud, et võlakoormuse kasvu pidurdamiseks ja jätkusuutlikkuse saavutamiseks peaks Soome järgmisel neljal aastal vähendama kulutusi 6 miljardi euro võrra. Enamik erakondi nii suure numbriga ei nõustu, kuid isegi sotsiaaldemokraadid räägivad 2 miljardi eurosest kulude kärpimisest. Erakondade seisukohtade põhilised erinevused seisnevad maksupoliitikas. Koonderakond taotleb maksukoormuse vähendamist, sotsid suurendamist.

Abitu ergutuspoliitika

Kriitikud kurdavad valikute vähesuse üle. Aalto ülikooli professor Pertti Haaparanta arvates on järjekordsed jutud kasinusest ebaintelligentsed ning selle asemel peaks riik majandust ergutama julgemalt laenu võttes. Haaparanta hinnangul on Soome majanduse probleem napp nõudlus ning riiklik sekkumine nõudluse suurendamiseks maksaks ennast ise tagasi. Haaparanta ei ole ainuke, kes nii arvab, kuid erakondadest julgeb sellist poliitikat lubada ainult Vasakliit.

Erakondade tõrjuv suhtumine ergutuspoliitikasse näitab, et erakonnad ei usu, et nad suudaksid sellist sõnumit rahvale maha müüa. Ergutuspoliitika usutavust vähendab see, et selgelt tajutavaid näiteid õnnestunud ergutusest ei ole. Teatavasti katsetas Soome ergutusega 2009. aastal suuremate tulemusteta.

Küsimused, kuidas Soome majandus jälle korralikult kasvama saada, laenukoormuse kasv peatada ja Soome rohkem töökohti luua, olid aktuaalsed ka neli aastat tagasi. Põhimõttelised probleemid ja vaidlused olid samad, erinesid detailid. Liiga kiire palgakasvu negatiivse mõju eest Soome konkurentsivõimele hoiatas Soome pank juba 2007. aastal. Sellest hoolimata palgad ja võlg kasvasid ning valitsuse suuremad reformikavad kukkusid läbi.

Liiga palju konsensust

Kui Soomes valitseb üksmeel selles, mis on Soome probleemid ning kuidas neid tuleks lahendada, siis miks seda ikkagi ei suudeta teha? Peaminister Alexander Stubb on arvanud, et suurim põhjus on, et otsuseid on proovitud teha üksnes konsensuslikult. On tahetud leida lahendused, mis sobivad nii parem- kui ka vasakpoolsetele. On oodatud, et ametiühingud ja tööandjate liidud jõuavad kõiges üksmeelele. Kuna aga ükski huvigrupp pole nõus loobuma oma saavutatud eelistest, ei jõuta ka üksmeelele ja tulemusi ei sünni.

Stubbiga tuleb nõustuda. Konsensuslik otsustamine on kindlasti kiiduväärt ja säilitab rahu ühiskonnas, aga suuri muudatusi saab nii teha alles viimases hädas, kui muid võimalusi enam pole.

Soome ei ole viimases hädas. Soome krediidikõlblikkus on kadestamisväärne ja Soome saab täna laenu ülisoodsatel tingimustel. Soome on endiselt ka näiteks konkurentsivõimet mõõtva edetabeli tipu lähedal. Suure tõenäosusega ei ole seis oluliselt halvem ka nelja aasta pärast, isegi kui Soome ei võta midagi ette oma struktuursete pikaajaliste probleemide lahendamiseks.

Ametiühingud survestavad edasi

Soome järgmises valitsuses on vähemalt kolm, aga tõenäolisemalt neli või viis erakonda. Nii nagu viimastel aastatel, on ka edaspidi eriti väiksematel erakondadel mugav raskemate otsuste tegemise ajal valitsusest välja marssida oma toetajaskonna rõõmuks. Kui Timo Soini viib Põlissoomlased esimest korda valitsusse, saab valitsuse koos hoidmine olema erakordselt keeruline. Seega oleks üllatav, kui Soome riigivõlg ei oleks 2019. aastal 124 miljardit eurot, mida Soome rahandusministeerium ennustab, kui suunamuutust ei toimu.

Palkade kasvu on Soome valitsusel raskem mõjutada. Kõiki ametiühinguid ja tööandjate liite siduvad kolmepoolsed lepingud on ilmselt jäänud ajalukku. Kuna suur enamus Soome töötajatest kuulub ametiühingutesse, mõjutavad palku enim tegevusalade kaupa sõlmitavad kollektiivlepingud. Arvestades ametiühingute muret oma kahaneva liikmemaksu pärast, nõuavad nad aina suuremaid palku. Seega tõenäoliselt jätkavad palgad Soomes kasvu ning sellega kaasneb ka suurem töötus.

Võib-olla nelja aasta pärast on Soome seis muutunud nii kriitiliseks, et samamoodi jätkata enam ei saa. Sinnamaani aga teeb Soome just seda.