Järjekordse kriisi ootuses

Kriisi tulek tundub kindel olevat, sest vähemasti propaganda valmistab seda ette. Millal, missuguste eripäradega, on juba iseasi. Kuna majanduslik areng sõltub paljuski emotsioonidest, siis kriisi mantra pidevast raiumisest tulenevalt ta varem või hiljem tuleb. Oma hiljutises artiklis viitas Economist vanale põhimõttele, et riigid, kes tajuvad kriisi lähenemist, peaksid hakkama investeerima infrastruktuuridesse, hakkama siis näiteks laenurahaga maanteid ja raudteid rajama, andes sellega kohalikele rohkelt tööd. Kas vana meede ka praeguseks sobib, ei ole päris kindel.

Iga järgnev kriis võtab suurema mõõtme

Mõned majandusteadlased on 2007.–2008. aasta kriisi nimetanud suurimaks pärast 1930ndate Suurt Depressiooni. Iga järgnev kriis peaks olema mastaapsem kui kunagi varem, sest raha on kolinud enamjaolt virtuaalmaailma ning finantssüsteemid on muutunud järjest enam hoomamatuks.

Siiski ei ole nii, et järgmine oletatav finantskriis on analoogne ajaloos toimunutega. Finantssüsteemide sisendeid saavad muuta keskpangad, kes suurendavad või vähendavad baasintresse, nii keskpankade kui ka kommertspankade omavaheliste laenude intresse, või trükivad juurde virtuaalraha lootuses, et see mingilgi määral jõuaks reaalmajandusesse.

Samas on fiskaalsüsteemid nii segaseks ja hoomamatuks muutunud, et ka parimad ökonomistid ei adu, millal ja missuguse iseloomuga tuleb järgnev kriis. Või siis mõned teavad ka, aga töötajate laiale massile, kes hommikul lähevad tarmukalt tööle, ei ütle.

Viimastel aastatel on olnud tunda rahva mõningane rahulolematus valitud riigijuhtide suhtes, ehk siis ootused ja lootused ei ole vastavuses juhtide tegudega. Võiksime seda nimetada ka riigi juhtimiskriisiks.

Riigivõla kasvatamine võiks olla üks eesmärk

Valitud poliitikud ja nende kaasteelised (ametnike klass) peavad sõnastama meie kogukonna üldisemad eesmärgid (näiteks meie rahva püsimise, keele ja kultuuri säilimise ja arendamise) ja nende saavutamise vahendid, milleks on riik ise: eelarve, maksusüsteem, ka nende reformimine. Üheks vahendiks võib olla ka riigivõla mõistlik suurendamine. Laias laastus on meie SKT 20 miljardit eurot aastas ja valitsussektori võlg ligi 10 % ehk siis ligi 2 miljardit, kusjuures kogu riigi ja tema elanike laenukoormus on ligi 100% SKTst. See on osa riigi finantsjuhtimisest. Kui soovime olla eurotsooni jätkuvad liikmed, peame mängima kohalike reeglitega, mitte keetma oma suppi üldise katla nurgas.

Nüüd võiks küsida, miks valitud valitsejad ei soovi mõistlikuid muudatusi ja tulevikku suunatult toimida. Vastus on küllaltki oodatav – praeguseks on taasiseseisvunud Eestis tekkinud poliitikute ja ametnike kogukond, kellel on oma märgisüsteem, sisemine paigaltammumine ja mõningane irdumine reaalsest elust. Revolutsiooniline mõte ja tegutsemine sumbub mõttesse, kuidas laiad valijahulgad sellesse suhtuvad. Süsteem on kõrvale heitnud teistmoodi mõtlevad, uusi ideid kandvad isikud ja jätnud alles alalhoidlikud ja keskmikud. Muidugi võib ka nii olla, et entroopia ehk süsteemi korrapäratuse kasvades võib süsteem oluliselt muutuda, aga tundub, et see on Eesti puhul juba väga pikaajaline protsess. Me sõltume ikkagi peaasjalikult sellest, kuidas meie avatud majanduse tingimustes meie lähinaabritel läheb, mitte sellest, kes meie valitsejateks parasjagu satuvad.

Riigijuhtimine vajab raputust

Üle 20 aasta tagasi tulid riiki ehitama aktiivsemad ja ärksamad, väga erinevatelt tegevusaladelt. Siis olid ka strateegilised eesmärgid paremini määratletud, mugavustsooni ei olnud veel tekkinud. Mis päästaks? Ikka paradigmaline riigistruktuuride raputamine, narratiivsete eesmärkide püstitamine, uute, suurema maailmapildiga inimeste haaramine riigi juhtimisse. See hetkeline seisak võib näiline olla, kui siin sees olla. Hinnata saab olukorda mõne aja pärast. Muidugi on poliitiline süsteem tootnud teatavat keskpärasust, oma mullis eksisteerimist. Tekkinud on poliitikute ja ametnike küllaltki suletud alalhoidlik, oma märgisüsteemiga klass.

Võib-olla seisneb probleem ka selles, et oluliste eesmärkide püstitamine, nende saavutamise vahendite valimine eeldab haritute ja karismaatiliste ning rahva seas populaarsete juhtide olemasolu. Haritud ja karismaatilised selles mõistes, et suudetakse genereerida uudseid mõtteid, kuidas riiki arendada, sh numbrilist majanduskasvu saavutada, mitte ei tammuta paigal ja ei jaotata ümber olemasolevaid ressursse.