Panditulumaks kahjustab Eesti ettevõtteid

Jaanuaris sai rahandusministeerium valitsuselt ülesande koostada eelnõu, millega kehtestab juba 2018. aasta algusest ettevõtetele lisakoormise – panditulumaksu. Sellega maksustataks 20% tulumaksuga laenud emaettevõttele ja emaühingu teisetel äriühingutele ehk nn õdedele. Rahandusministeeriumi analüüsis seisab, et laenu andmiseks tuleb lugeda ka kontsernikontole tehtud ülekanded, kui selgub, et neid kasutatakse väljalaenamiseks teistele kontserni ühingutele. Kui laen makstakse tagasi rutem kui kahe aasta jooksul, saab tasutud panditulumaksu tagasi taotleda. Intresse riik vahepeal enda kätte võetud raha pealt ettevõttele muidugi ei maksa.

Pihta saavad ausad ettevõtted

Vajadust uue maksu järele on presenteeritud kui kasumiahnete välismaiste suurkorporatsioonide ohjeldamist, et nad ei saaks enam laenuandmise sildi all Eestis teenitud kasumit ilma selle pealt makse tasumata välja viia. Pihta saavad aga ausad ettevõtted, keda eelduslikult on siiski oluliselt rohkem kui kasumi pahatahtlikke varjajaid. Sealhulgas pannakse välismaiste konkurentidega võrreldes halvemasse seisu ka Eesti-sisesed kontsernid. Muide, Eesti sajast suurimast maksumaksjast on tervelt 94 kontsernid või kuuluvad kontserni.

Kõigepealt tuleks ära klaarida üks oluline asi, mis võiks tunduda enesestmõistetav, kuid vajab poliitikakujundajate jaoks ilmselt selgitamist. Kontsern, kontsernikonto ja kontsernisisene laenamine ei ole tondid, mille vastu peab võitlema.

Kontsernikonto on arveldusarve, kuhu koondatakse samasesse kontserni kuuluvate ettevõtete arveldusarvete saldod ning millelt kontsernikontoga seotud ettevõtted saavad kasutada rahalisi vahendeid ilma, et selleks peaks raha laenama pankadelt. See on kogu maailmas täiesti tavapärane osa rahavoogude juhtimisest. Ettevõtted, kes seda oskuslikult kasutavad, saavutavad teiste ees kiirema reageerimisvõime ja intresside kokkuhoiu. See tähendab, et nad suudavad paremini luua ja kasvatada tootlikkust, teha investeeringuid, luua töökohti ja maksta ka rohkem makse riigile.

Raha läheb kallimaks ja bürokraatiat tuleb juurde

Tallinna Kaubamaja Grupp on kontsern, kuhu kuulub 19 ettevõtet. Umbes pooled on kontserni sees raha väljalaenajad ja teised raha saajad, raha liigub emaettevõtte kontsernikonto kaudu. Laenaja-saaja rollid muutuvad pidevalt, sõltudes ettevõtte arengust ja äritegevuse tsüklilisusest.

Lisaks kasutame kontsernikontot ettevõtete vahendite optimaalseks kasutamiseks ja vabade vahendite suunamiseks panga deposiiti (nii üleöö deposiiti kui ka pikemajaliseks tähtajaliseks hoiuseks) eesmärgiga teenida kontserni ettevõtete vabadelt vahenditelt intressi.

Panditulumaksu rakendamine tähendaks antud juhul ettevõtetele täiendavaid väljaminekuid ehk maksu tasumist maksuametile. Kuigi see raha on võimalik pärast deposiidi lõppemist maksuametilt tagasi taotleda, muutub hoiustamine ettevõttele ebapraktiliseks.

Arusaamatuks jääb ka kava, mille kohaselt soovitakse maksustada just üle kahe aasta pikkuseid laene. See võib soodustada nii-öelda skeemitamist, kus näiliste rahaliste edasi-tagasikannetega on võimalik hoida laenu tähtaegu küll alla kahe aasta, kuid tegelikkuses siis pikaajaliselt finantseerida. Ja ka kaks aastat on investeeringuteks antava laenu jaoks ilmselgelt liiga lühike tähtaeg.

Panditulumaksu kehtestamisel satume meie ja teised sarnased ettevõtted olukorda, kus rahavoogudele keskendumise asemel peab hakkama tegelema igapäevase bürokraatiaga. Näiteks: kuidas pidada panditulumaksuarvestust, kui ettevõtete rahajääk ja seega ka kontsernikonto saldo muutub iga päev? Või kui muutuvad ettevõtete laenusaldod, näiteks arvelduslaenu saldo muutub lausa iga päev. Kas see tähendab, et ettevõtetel tuleb hakata maksuametile jooksvalt esitama pandimaksu tagastamise taotlusi, mis võtavad arvesse nimetatud muutujaid?

Toon ühe lihtsa näite. Tallinna Kaubamaja Grupi tütarettevõte ABC King saab soodsa sisseostupakkumise, mille vastuvõtmiseks on vaja vahendeid. Kui praegu saab Tallinna Kaubamaja Grupi finantsjuht selleks kiiresti ressursid eraldada, siis edaspidi peab ta kõigepealt kalkuleerima, kas sellele tegevusele võib järgneda kohustus tasuda panditulumaks ja ehk oleks riskivabam suunata ABC King hoopis panka laenutaotlust vormistama (ja intresse tasuma). Soodne sisseostupakkumine võib aga selleks ajaks olla juba lõppenud.

Kahju aastas 3 miljonit

Tallinna Kaubamaja Grupi eesmärk pole kunagi olnud kasumit Eestist maksuvabalt välja viia. Vastupidi – oleme kõikidel aastatel suure osa kontserni kasumist dividendida välja maksnud ja loomulikult tasunud korrektselt ka maksud. Kontsernisisene laenamine, sealhulgas piiriülene laenamine, on meie äritegevuse normaalne osa, millega finantseerime kontserni ettevõtete investeeringuid ja toetame nende kasvu ja arengut. Seega ei tundu panditulumaksu rakendamine meie seisukohast kindlasti õiglase meetmena ja teeb grupi ettevõtete tegevuse põhjendamatult keerulisemaks. Esialgsete arvutuste kohaselt oleks maksumuudatuse mõju meie kasumiaruandele suurusjärgus 3 miljonit eurot. See on summa, mille väärtuses jäävad tegemata investeeringut, mis suurendavad tootlikkust ja loovad töökohti.

Laenamise varjus kasumi väljaviimise probleem on kahtlemata olemas, kuid selle lahendamiseks ei pea karistama kõiki ettevõtjaid. Ka praegu on riigil hoovad olemas: kehtiv maksukorralduse seadus lubab maksuametil maksustada näilist tehingut selle tegeliku sisu järgi.

 Selle asemel püütakse luua uut regulatsiooni, mis otseselt ja kahjustab oluliselt ettevõtluskeskkonda, mida on raske administreerida ja kontrollida ning mis tegelikult ei takista kasumite jätkuvalt Eestist välja viimist teiste meetoditega.