Mis asi on edukas ERR?

Eesti Rahvusringhääling loodi vanade ja soliidsete organisatsioonide - Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio ühendamisega 10 aastat tagasi. Sellest ajast on hulk vett mere voolanud ja nii Eestis kui maailmas mõndagi juhtunud. Tulevik tundus tollal lihtne ja igakülgne õnn paistis käeulatuses. Tõde on ometi selline, et alles sel aastal jõuame tagasi 2007. aasta majandusnäitajateni.

Räägitakse ka kaotatud kümnendist. 

Õnneks ei kultuuri- ega meediamaailmas pole põhjust asju nii süngetes toonides näha. Rahvusringhääling on kandnud ka vahepeal kandvat rolli nii suurürituste – Eesti Laul, olümpiamängud, laulu- ja tantsupeod - edastajana kui ka rahvusliku kultuuri esitaja ja säilitajana. Samuti on oldud üldiselt esirinnas kvaliteetsete uudiste tootja ja edastajana. Ringhäälingut usaldatakse ja armastatakse. Võib väita, et ERR on endiselt kodumaise meediastandardi looja, mis loomulikult paneb nii uudiste- kui publitsistika loojatele lisavastutuse.

Kõik paistab ilus – millised on siis väljakutsed?

Nagu iga teine suur organisatsioon, on ka ERR loomuldasa ettevaatlik ja aeglane uuendustega kaasaminekul. Rahulikel aegadel on see tugevus. Aga kiiresti muutuvas ühiskonnas tekitab see probleeme. Eriti tehnoloogiliste muutuste plaanis.

Aastal 2017 ei loo ERR kindlasti vähem väärtust Eesti riigi ja rahva jaoks kui 10 aastat tagasi. Kuid selle edastamine noorematele põlvkondadele on muutunud kordades keerulisemaks. Nii kodu- kui ka välismaised meediad võitlevad agaralt samade tarbijate tähelepanu pärast ja mis seal salata – neid on saatnud ka edu.

ERR pole paljude muutuste ettenägemisel ja nendega kaasaskäimisel olnud kõige tragim. Seetõttu on see esimene väljakutse, mida peab hakkama lahendama. Digimeedia on killustunud ja inimeste valikud erakordselt suured. Kui valdkonna investeeringuid ei suurenda, siis on raske ka klassikalise meedia positsioone säilitada.

See pole vaid võitlus “noorte” pärast. See on ainus võimalus jõuda nii oma aegumatute saadete ja filmide kui ka uue loominguga alla-kolmekümnesteni. Nendeni, kelle kodus pole ei telekat ega raadiot ja ilmselt ei saagi kunagi olema…

Samas on ühiskonna kokkutoomine ja ühise väärtusruumi loomine praeguses “alternatiivsete faktide” maailmas tähtsam, kui eales varem. Asju, mis meid lahku rebivad ja eri suundadesse saadavad, on aina enam. Kunagi varem pole nii palju eestlasi olnud omal soovil võõrsil. Nendega kontakti hoidmine, ühise kultuurivälja säilitamine on ellujäämise küsimus rahva ja riigina.

ERR saab tulevikus olla vähemalt sama edukas kui seni ainult siis, kui suudetakse mingilgi määral prognoosida trende. Kui suudetakse luua keskkond, milles kaasaskäimine muutustega on loomulik osa organisatsioonikultuurist.

Ainult sel juhul võib loota, et ka meie järeltulijate jaoks on rahvusringhääling lahutamatu osa nende igapäevasest uudis- ja mõttemaailmast.

Kuigi kümne aasta tagune Eesti Rahvusringhäälingu seadus vajab tulevikus uuendamist, siis seal kirjeldatud põhieesmärgid on muutumatud.

Vajadus kaasa aidata Eesti riigi eesmärkide täitmisele, Eesti majandusliku heaolu ja konkurentsivõime kasvule, toetades keele ja kultuuri arengut ning selgitada looduskeskkonna säästliku kasutamise olulisust.

Ning lõpuks – tagada igaühele vabaks eneseteostuseks vajaliku informatsiooni saamine ja demokraatiku riigikorralduse säilimine ja edendamine.