Nihverda, kisa ja teeni

Avalikke arutelusid ja omavahelisi vestlusi analüüsides olen täheldanud kolme Eestis iseloomulikku mõttemalli: nihverda, kuni jaksad, kisa, kuni jaksad ja teeni raha, palju jaksad.

Esiteks - sahkerdama peab, muidu ei võida

Ettevõtlus on rahamaia rahva seas hinnas ja kel vähegi ärksam meel, on oma OÜ ära teinud. Kui ei ole, siis on kindlasti taskus paar mõtet, kuidas ükskord raha tegema hakata. Sealjuures tundub olevat valdav arvamus, et kui süsteemis on auk, siis seda tuleb kasutada. Kes ei kasuta, on kohtlane ja väike sohk on normaalne. Maksan OÜs endale miinimumpalka ja ülejäänud sahkerdan teistmoodi välja. Tegime sõpradega MTÜ, sellega seotud asjaajamiseks oleks kõigil uusimaid iPhone’e vaja. JOKK. Samas keegi ei tunnista, kui mingi nihverdamine käib, see on maksude optimeerimine.

Teiseks - kisa alati kaasa,  üksikasju pole vaja teada

Alati tuleb pool valida ja sellele kindlaks jääda, vastase argumendid ei ole mõeldud kuulamiseks ja veel vähem mõistmiseks. Avalikes debattides on selge, et tõde ei ole kahe seisukoha keskel, vaid kindlasti ühes või teises äärmuses. Seega ametnikud kindlasti valetavad, kui lubavad, et Eesti metsa liiga palju maha ei raiu, aga täpselt sama kindel on see, et kõiki Eesti metsa kaitseks kõnelejad on emotsioonidest laetud puukallistajad. Rail Balticu projekti eestkõnelejatel ei sobi kohe kuidagi avalikult projekti murekohtadest rääkida ja vastaste hinnangul pole kahtlustki, et kõik tellitud tasuvusuuringud on kallutatud propaganda.

Läänemaale uhke veekeskuse planeerijad ei tea, millest nad räägivad, kui selgitavad, miks kaladel võib ka akvaariumis hea olla. Loomakaitsjad on aga sõgedad ega oska turismiraha hinnata. Ja kõik eestlased on nii hirmus vaesed, mis sest, et analüütikud räägivad suurest palgatõusust ja hinnakasv jäi sellele aastaid alla. Valitsus tahab rahvalt maksudega ainult raha röövida ja omale riigieelarvesse võtta. Jääb justkui taipamata, et see raha tuleb sealt mingil kombel kõigile tagasi. Ärevates debattides kesktee otsimist peetakse aga nõrkuseks, sest oma seisukohale tuleb õigel eestlasel ikka kindlaks jääda. Kes end ümber laseb rääkida, on nõrk. Maailm on mustvalge.

Kolmandaks – raha on kõige olulisem

Arvatavasti tulenevad kaks esimest mõttemalli lihtsast tõigast, et raha on meile hirmus oluline. Olen kuulnud karjääri alguses olevaid inimesi rääkimas, et alla 1700eurose netopalga ei ole mõtet tööle minna. Kes läheb, ei oska end vääriliselt hinnata ja müüa ning tal peaks sellepärast isegi häbi olema. Rikkus on lausa kinnisidee ja kes selle kinnisideega kaasa ei tule, saab märgistavaid küsimusi. Mis mõttes sa ei ole veel omale linna kodu ostnud? Mis mõttes sul need esoteerikaraamatud siin riiulis on? Kas sa ei investeerigi juba kodubörsile? Enda rahakotiga samaväärselt palju huvitab teiste rahakott. Äripäeva Palga TOPi ja Rikaste TOPi kohta öeldakse, et küll on nõme see teiste rahakotis soramine, aga ikkagi on need edetabelid Äripäeva loetavuse tipus.

Mul on erakordselt hea meel, et eestlased on ettevõtlikud, seisavad tuliselt oma seisukohtade eest ja on õppinud finantsmaailmas võimalusi nägema, kuid tugev polariseerumine ja üksnes rahast lähtumine lõhestab meie ühiskonda ja on raske näha kasu, mida see meile tuua võiks.