Pensionäride etapivõit

Kohustusliku pensionisamba muutmist saatnud diskussioon keskendus küsimusele, miks on vaja sõlmida eluaegne pensionileping ja raha ei võiks pensionärile kohe välja maksta. Kohest väljamaksuvajadust põhjendati sellega, et pensionärid on säästlikud ja teavad ise paremini, kuidas oma rahaga ümber käia. Samuti on nii võimalik katta suuremaid kulusid, mida jooksvast pensionist ei suudeta teha.

Vastuse küsimusele leiame pensionisüsteemi eesmärkidest. Vanaduspensioni eesmärk tagada tööturult lahkunule regulaarne ja inimväärne toimetulek. Kuna ühiskond vananeb ja töökäte arv väheneb, loodi aastate eest kohustuslik kogumispension, mis tagab ülalpidamise olukorras, kus riiklik pension on väga väike. Nii on prognooside kohaselt riiklik pension paarikümne aasta pärast 20–25% keskmisest palgast ning sellest üle jääv osa saab tulla üksnes kohustuslikust kogumispensionist ja muudest säästudest.

Kohustusliku kogumispensioni loomine oli ainuõige, sest ilma oleks tulevaste pensionäride elu niru. Sama õige oli ka pensionite eluaegsuse põhimõtte sätestamine, mida praktikas saab ellu viia kohustuslike eluaegsete pensionilepingutega. Probleemi tuumaks ei ole siinkohal mitte süsteemi kriitikute rõhutatav pensionäride mitte usaldamine riigi poolt, vaid meie kõigi teadmatus sellest, kui kaua me elame.

Kui elu kulgeb oodatust kauem

Mõni meist elab pensionile jäämise järel 5, teine 20, kolmas aga 35 aastat, kuid kõigile on vaja garanteerida pension nende elu lõpuni. Kuna me oma surmakuupäeva ei tea, muutub võimatuks ka pensioniraha kasutamise ajaline planeerimine. Erinevalt tuhandeid kliente teenindavatest kindlustusandjatest ei ole tavakodanikel kasu riigi keskmise oodatava eluea prognoosidest, sest sellest elavad pooled ju kauem ja pooled vähem. Selle järgi elades saaks keskmisest kauem elaval inimesel raha lihtsalt ühel päeval otsa ja ta sõltuks üksnes riigi makstavast pensionist, mis – nagu öeldud –  on ebapiisav.

Eluaegse pensionilepingu kasuks räägivad üheselt nii Eestis kui ka mujal maailmas tehtud uuringud, mille kohaselt pensionile jääjad alahindavad oma oodatavat eluiga 25–30% võrra. Ka mitme riigi kogemus näitab, et kogumispensioni kiire väljavõtmise võimalus toob endaga kaasa pensionäride vaesusriski, kuivõrd vanaduspäevadeks kogutud raha saab pahatihti otsa veel pensionäri elupäevade jooksul. Seetõttu ei ole otstarbekas lubada kohustusliku kogumispensioni raha ka ühekordsete suuremate kulutuste katteks, sest pensioni eesmärk on tagada inimesele ülalpidamine tema elupäevade lõpuni, mitte katta teiste valdkondade alafinantseeritust. 

Riigikogu rahanduskomisjoni otsus jätta soovitud „paindlikkus“ pensionisüsteemi sisse viimata oli väga mõistlik, kuivõrd see nõuab eelnevaid väga põhjalikke mõjuanalüüse ja kaasnevate riskide teadvustamist. Kuigi Äripäev nimetas seda kindlustusandjate etapivõiduks, on tegelikud võitjad siiski pensionärid ja pensionisüsteem tervikuna.