Õnnelik ja nutikas eestlane?

Emotsionaalne tasand toimib inimestel praegu suuresti refleksipõhiselt. See tähendab, et isegi kui inimene seda ise ei soovi, aktiveerub enamik tema negatiivseid emotsioone automaatselt ja külvab kahju. Levinud on eelarvamus, et selline emotsioonide aktiveerumise viis ongi paratamatu ja inimlik. See on umbes sama hea, kui sa tahad minna paremale, aga su keha hakkab iseenesest kõndima vasakule – ning sina arvad, et nii peabki olema. Mõnes valdkonnas on probleemid kestnud nii kaua, et seda on hakatud pidama normaalseks.

Nii kaua, kui emotsioonid refleksidena aktiveeruvad, on ainult aja küsimus, kui käivitub mõni probleemne või hävitava mõjuga emotsioon, mis lükkab allakäiguspiraali suunas ja aktiveerib analoogia põhjal omakorda terve laviini sarnase mõjuga emotsioone.

Emotsioonide vang

On terve hulk emotsioone, mille krooniline iseeneslik aktiveerumine pole küll häire, kuid takistab ikkagi tööd ning koostööd: viha, rahulolematus, üleolek, tüdimus, vastupanu, ebakindlus, hirm teadmatuse ees, häbi, häbelikkus (mis-nüüd-mina-tunne), soov kätte maksta, võimuiha, ükskõiksus. Kahtlusetunne ja hirm eksida pärsivad julget ettevõtmist. Allaandmise tunne paneb loobuma, tagasilöökidest heituma.

Mentaalse aparaadi tervis ehk mõistuse toimine pole ka just alati kiita. Oskust mõtelda, eristada omaenda infotöötluse alatüüpe või hoopis mõtlemist mingiks ajaks välja lülitada meil koolis ei õpetata. Praegu on nii, et eristamise võime pole eriti hea, muretsetakse, liigselt võetakse hinge oma negatiivseid mõtteid ning püütakse meeleheitlikult neid asendada positiivsetega. Ent inimene peaks ikkagi olema oma sisemaailma peremees, hea liider, mitte järgija või lausa ohver. Siin on võimalik suur areng alates mälu optimaalsest kasutamisest kuni võimekuseni eristada oma meenutusi ettekujutustest ning mõlemat omakorda päriselt toimuvast. Nii kujuneb hea reaalsustaju. See on täiesti teistsugune, märgatavalt tervem vaade.

Teadvustamisvõimet on intrapersonaalsete funktsioonide hulgas siiani kõige vähem tähtsustatud. See oskus määrab meie keskendumise, võimekuse õppida ja orienteeruda nii uudses kui muutuvas ning võimaldab eristada olulist ebaolulisest. Praegu ei suuda enamik inimesi üle 30 sekundi samale asjale keskenduda.

Teadvustamisvõime on inimese universaalne töövahend, mille abil saab uurida ja ka suunata enda kõiki teisi vaimseid funktsioone, rääkimata kehast. Tõeline enesejuhtimine põhinebki teadlikkusel. Selle oskuse kasutajad tunneb ära sellest, et nad tulevad kiiremini ja valutumalt väljakutsetest läbi – nii, et juba lahendatud probleem ei kordu.

Stress pole vaid kehaline

N-ö lihtsakoelisematest muredest on Eesti juhtide ja ekspertide hulgas kõige enam stressi ja suutmatust puhata või lõdvestuda, isegi kui selleks on soodne võimalus. Stress on peamine uks paljude häirete juurde, kuigi pole ise otseselt psüühikahäire.

Käsitleda stressi peamiselt füüsilisena on see sama hea kui pilduda tiiki kive ja näha vaeva järellainetuse tasandamisega. Stressi peamised komponendid on emotsioonid (kiirusetunne, süteloleku tunne, pingetunne jne) ja mõtted, mis emotsioone käivitavad. Piisab, kui meenub jälle see konflikt töö juurest, ning emotsioon hakkab automaatselt tööle.

Meile on õpetatud, mida teha väliste nähtuste ja olukordadega, kuid mitte seda, mida teha sisemistega. See, et inimesed on stressis ja läbi põlevad, pole kuidagi inimesele loomuomane, geneetiline ega ka ­ainuüksi töö süü. Meil on koolides küll kehaline kasvatus, kuid pole tunde, mis praktilisel viisil õpetaksid juhtima oma vaimsemat, sisemaailma osa. Aina enam vaimset võimekust nõudvas ühiskonnas hakkavad need haridusliku defitsiidi tagajärjed välja paistma.

Sisemaailma juhtimist saab õppida

Tõusuteel on nii depressioon, mitmesugused ärevushäired, unehäired, sõltuvusprobleemid kui läbipõlemine. Pikemat aega püsinud negatiivsed mõtted ja emotsioonid lükkavad paigast ajukeemia, loovad ebaterveid ühendusi närvirakkude vahel. Selles faasis, kus juba diagnoositakse depressioon, on tahtejõu ja seniste oskuste baasil tervekssaamise võimalus pigem teoreetiline.

2014 võeti tervise arengu instituudi statistika alusel kolmandik haiguslehti stressi ja psüühikahäirete tõttu. 2015. aasta andmetel diagnoositi igal kümnendal eestlasel mingit tüüpi häiritus vaimses tegutsemises. Suur hulk inimesi peab sellist tüüpi kannatusi elu osaks ega otsi lahendusi.

Kahjuks on õige hariduse puudus laiemalt tekitanud väärarusaama, et oskuste puudumine on hakkamasaamatuse või nõrk olemise märk. Ent sisemaailmas toimuvaid reaktsioone saab ja tulebki juhtima õppida. Endas toimuva juhtima õppimine on jõukohane, võimalik ja vajalik igale inimesele, sest igaüks on ju lõpuks pidevalt iseendaga silmitsi ja endal ka alati kaasas – ka keerulistel ja ootamatutel hetkedel.