Las palgad jääda saladusse

Meil pole kombeks teise inimese rahakoti sisu kohta uurida. Niisamuti on meil palganumbrit ikka privaatseks infoks peetud, v.a avalik sektor, kelle kohta ühiskondlik õiglustunne tunneb vajadust kõike teada, ka palganumbrit.

Inimene, kes soovib, võib ju alati oma tasu suurusest kõnelda, seega palgad meil saladuses pole. Kuivõrd soovib pakutavat töötasu avalikustada tööandja, sõltub mitmest asjaolust. Üheks kindlasti on värbamine ja kandidaadile silma jäämine nii töö, organisatsiooni maine kui ka töötasuga. Oluline on, et jääks ruumi lepingueelseteks läbirääkimisteks. Kui palganumber töökuulutuses välja hõigatud, siis paindlikkus kaob. Lepingueelsetel läbirääkimistel saab palganumbri kokkuleppimisel arvestada ka tööandjapoolse väärtuspakkumisega, mis võib sisaldada täiendavaid hüvesid, mille võrra võidakse jõuda kokkuleppele ka madalamas töötasus. Näiteks kui tööandja on valmis panustama tulevase töötaja arengusse ning teda koolitama või võimaldab töö kõrvalt koolis käia.

Töötasu suuruse avaldamine töökuulutuses võib tekitada värbajale lisatööd. Näiteks keskmisest parem palk on atraktiivne ka lihtsalt õnneotsijatele, kellel vajalikku kvalifikatsiooni tegelikult tööle asumiseks pole. Kui palk on küll normaalne, kuid jääb ehk alla valdkonna keskmise, siis ei kandideerita, kuigi läbirääkimistel võib ju mõlemale poolele sobiliku variandini jõuda.

Avalikud palgad võivad palgarallile hoogu lisada, seda nii tööandja kui ka töötaja algatusel. Töötaja võrdleb sarnase ametikoha pakkujate puhul kõiki ikka kõrgema palga pakkumise järgi, mis on inimlik ja loomulik, tööandja aga kasutab võimalust sobiva töötaja lihtsaks üleostmiseks. Eks palganumbriga ülemeelitamist harrastatakse nüüdki, kuid see nõuab enam eeltööd senise palganumbri väljaselgitamiseks kui avalike palkade puhul.

Palganumbri avalikustamine või mitteavalikustamine peab olema ikka tööandja otsus. Ei ole mõtet üle reguleerida ja tööandjale veel täiendavaid kohustusi, mis lõppkokkuvõttes olulist mõju ühiskonnale ei oma, peale suruda, juhul kui kellelgi peaks olema selline mõte tekkinud. Palk on ja jääb hügieenifaktoriks ehk see on number, millega inimene ise on otsustanud oma aega, tööd ja energiat tööandjale müüa, nii nagu ka tööandja on kalkuleerinud, millise raha eest saab ta teatud tööde jaoks töötajaid palgata nii, et organisatsioon areneks ning konkurentsivõime tugevneks. Olgu mõlemal poolel võimalus oma õigusi kasutada, ilma et sellest kogu maailma kuulutama peaks.

Ainult palgaga ei hoia inimest tööl. Nii töökoha valikul kui tööandja juures püsimisel on olulisemaks faktoriks inimese väärtustamine. Avaldub see töö sisus ja -korralduses, juhtimise kvaliteedis, organisatsioonikultuuris ja sisekliimas ning tööandja väärtuspakkumises. Tööandja ehitab üles oma ainulaadse tööandja brändi ning see on lõpptulemusena see, mis määrab oma töötajaskonna sihtrühma jaoks atraktiivsuse.