Andrus Ansip – puudujäägi isa

Eurovolinik ja ekspeaminister Andrus Ansip kritiseeris augustis karmilt valitsuskoalitsiooni 0,25protsendilise puudujäägiga eelarve ja reservide raiskamise pärast.

Siinkohal tsitaat Äripäevast, kes omakorda tsiteerib Ansipi sõnu Kroonikas: „Me ei kulutanud neid reserve, mis me Aivar Sõerdiga kahekesi aastatel 2006–2007 kogusime (Ansip virutab rusikaga lauale – toim) isegi keset kõige sügavamat kriisi ära, sest see polnud mõistlik. Nüüd vaatad, kuidas need reservid sulavad. Taavi Rõivas hakkas sellega otsast pihta…”

Kuna inimese mälu on tihti lühike ja valikuline, tasub ajas tagasi vaadata. Ansipi juhitud valitsuskoalitsioon lubas enesele riigieelarve osas palju rohkem vabadust kui praegune süütu 0,25% puudujääk. Näiteks sobib hästi näide uuema majandusajaloo kõige mustema, 2009. aasta eelarve ümber toimunu.

Kolm puudujäägiga eelarvet poole aastaga

Eelarve võeti vastu 12. detsembril 2008, ligi kolm kuud pärast Lehman Brothersi pankrotti, kui majandus oli sisuliselt hangunud. Sellele vaatamata kinnitasid rahvasaadikud eelarve tuludepoole mahuks 97,8 miljardit krooni, koguni 15,3% rohkem kui oli 2008. aasta eelarve laekumine.

Ajalugu on unustanud, et ka see absurdselt ülepaisutatud eelarve oli defitsiidis – kulusid kavandati ligi 98,5 miljardi krooni eest, mis teeb defitsiidiks 0,65%, kaks ja pool korda rohkem kui praegusele koalitsioonile süüks pandav 0,25%.

Defitsiidis olemine oli selle eelarve kõige väiksem probleem. Sisuliselt oli tegemist utoopiaga, mida ei olnud süveneva kriisi tingimustes võimalik ellu viia. Vastuvõetud eelarvet asuti viivitamatult kärpima ja juba 20. veebruaril võeti vastu esimene lisaeelarve, kus tulusid oli vähendatud rohkem kui 9 miljardi krooni (9,8%!) ja tulusid üle 6 miljardi krooni (6,7%) võrra. See eelarve oli juba rohkem kui kolme protsendiga defitsiidis.

Kuna majanduse allakäik jätkus täie hooga, pidi krokodillide komisjon veel korra kogunema ja tuluprognoosi juunikuus veel nelja miljardi võrra kärpima. Kulude poole kärbe oli 2,5 miljardit krooni, mille tulemusena suurenes defitsiit rohkem kui 5 miljardi kroonini (323 miljonit eurot), mis moodustas 5,66 (viis koma kuus!) protsenti kulude poolest. Tõe huvides tuleb märkida, et 2009. aasta lõpus hakkas kriis raugema ja eelarve tegelikuks laekumiseks kujunes 1,4 miljardit rohkem kui lisaeelarves prognoositud, mistõttu tegelik laekumine jäi planeeritud tuludele alla vaid nelja protsendiga.

Numbrid ei valeta. Eelarvedefitsiidi vankumatu vastase, praeguse valitsuse karmi kriitiku Andrus Ansipi juhitud koalitsioon võttis ajavahemikus detsember 2008 kuni juuni 2009 vastu kolm defitsiidis eelarvet, defitsiit suurenes iga korraga – viimane versioon ületas protsendipunktides väljendudes 2018. aasta eelarve defitsiiti 22kordselt ja isegi absoluutsummas umbes 13 korda, kuigi järgmise aasta eelarve on 9 aasta tagusest peaaegu poole suurem.

Ülaltoodut võib muidugi põhjendada kriisiga ja valikute puudumisega, aga 15protsendilist möödapanekut eelarve tulude osas ainult selle kaela ajada ei saa: peamisteks süüdlasteks olid ikka populism ja ebaprofessionaalsus – samad asjad, mida nüüd teistele ette heidetakse.

Kas Ansipi valitsused kogusid reserve või raiskasid neid?

Ansip paneb praegusele valitsusele pahaks ka tema kogutud reservide vastutustundetut kulutamist. Värskendame mälu. Ansip asus peaministriametisse 2005. aastal. Aasta alguse seisuga oli stabiliseerimis- ja kassareservi maht eurodesse ümberarvestatuna kokku 780 miljonit. See moodustas 2005. aasta 3,5 miljardi eurose eelarve kuludest 22 protsenti ehk virtuaalselt jätkunuks reservidest 81 päeva eelarveliste kulude katmiseks.

Ansip lahkus ametist 2014. aastal, viimase tema juhtimisel koostatud eelarve kulude maht oli 8 miljardit eurot. Reservide saldo aasta alguses oli 1,4 miljardit eurot, 18% eelarvest, mille eest saanuks elada 64 päeva.

Nominaalselt reservid üheksa aasta jooksul muidugi kasvasid, tervelt 636 miljoni euro võrra, keskmiselt 6,8% aastas. Eelarve ise kasvas sel perioodil keskmiselt 9,7% aastas. Kõigi Ansipi juhitud koalitsiooni vastuvõetud eelarvete mahust moodustab likviidsus- ja stabiliseerimisreservi kasv samal perioodil 1,13%.

Aga reservi nominaalsumma ei ole oluline näitaja. Kaupa ei ole võimalik osta üheksa aasta taguse hinnaga. Reservide kogumise eesmärgiks on riigi kulude katmine kriisiolukorras ja selle adekvaatseks mõõdikuks ajavahemik, mille jooksul neid kulusid katta saab. Ansipi peaministriks olemise ajal kahanes see aeg 81 päevalt 64 päevani, kui soovite, siis keskmiselt 2,6 protsenti aastas. Ansipi valitsused mitte ei kogunud reserve, vaid vähendasid neid.

Seejuures kahanes reservide maht Ansipi peaministriks oleku viimasel aastal isegi absoluutväärtuses, mistõttu ei ole õige ka teine tsiteeritud väide, justkui alustanuks reservide vähendamist peaminister Taavi Rõivas. Ei, ka sellele tendentsile pani aluse Ansip ise.

Ma ei soovi selle artikliga Reformierakonna poliitikat arvustada ega kirjutaks seda lugu, kui inforuum ei oleks täis praeguse valitsuskoalitsiooni hurjutamist tühise 0,25% eelarve defitsiidi ja reservide ärakulutamise eest. Lihtsalt õigluse jaluleseadmiseks on mõistlik aeg-ajalt mälu värskendada ja mõelda, kes mida ütleb.