Enne kui heita diplomaatilisele korpusele ette empaatia puudumist, tuleks selgeks teha, milliste mõrade parandamine on Eesti välisministeeriumi huvides, arutleb ajakirjanik Jürgen Klemm.
- Jürgen Klemm Foto: Andras Kralla
Kui välisministeerium vastas selle nädala pauguga käima lükanud katalaanide iseseisvusreferendumi sündmuskäigule toetusavaldusega Hispaania keskvõimule, siis heideti ministeeriumile ette empaatia puudumist nii katalaanide kui ka meie enda seisundi suhtes 1991. aastal.
Küllap leiab meie meediast selle kriitika suhtes seisukohti küllaldaselt, kuid mind huvitas pigem mõte empaatiast Kataloonia probleemi mõtestamiseks. Empaatia ehk suutlikkus mõista teise seisukorda ja tema tõlgendust sellele.
Hispaania sisepoliitiline kriis on vähemal või rohkemal määral kogu Euroopat raputanud ja taas nenditakse, et kaljukindlana näiv euroopaliku ühtsuse idee on mingist otsast mõranema hakanud.
Ajakirjanikuna viimasel nädalal Hispaania uudiseid kajastades on minu jaoks olnud suurim väljakutse leida vääriline tõlge terminile catalan separatists.
Kuidas ära tunda separatist?
Aga separatist on ju hoopis keegi muu kui Barcelona tänavatel politseivägivalla vastu protesteerivad ja end puna-kollatriibulise lipuga ehtivad noored hispaanlased. Separatistid on mehikesed, kes on ju reeglina rohelises ja eraldusmärkideta.
Igal juhul ei näi sõna separatist omavat Tallinnas ja Kiievis sama tähendust kui Madridis, Londonis, Berliinis või New Yorgis.
Püüdes mõista Hispaania keskvalitsuse soovi kasutada häälekate katalaanide märgistamiseks mõistet “separatist”, siis järelikult on nende mure tõsine. Järelikult peaks ka meie jagama hispaanlaste muret, et iseseisvusreferendumi ja selle korraldanud inimeste tegevuse taga nähakse tõsist ohtu riigi julgeolekule ja püsivusele.
Teise variandi järgi pole olukord Hispaanias hoopiski nii kriitiline ja mõistet “separatist” kasutatakse pelgalt rahvusvahelise avaliku arvamuse suunamiseks. Niivõrd kergekäeline sõnavalik aga tähendaks, et lääne poolt vaadatuna ei mõisteta üldse meie seisukorda ja meie tõlgendust sellele. Kuhu jääb siis nende empaatia?
See näitab, et empaatia on diplomaatias vahend, mitte eesmärk ja seda kasutatakse lähtuvalt oma huvidest. Enne kui heita diplomaatilisele korpusele ette empaatia puudumist, tuleks selgeks teha, milliseid huvisid on silmas peetud. Ehk milliste mõrade parandamine on Eesti välisministeeriumi huvides.
Seotud lood
Telia Digikoristuspäev toimub juba 31. jaanuaril. Meenutame, kuidas viidi sel aastal digikoristust läbi Eesti Kaitseväes, kus IT-süsteemidest ja seadmetest kustutati kokku kümnete terabaitide ulatuses digikeltsa.