Ema, aita oma laps tööle!

Mind kui jaekaubandusettevõtte juhti kõnetas tugevalt tööandjate keskliidu juhi Toomas Tamsari artikkel „Töö tahaks kiita tegijat, aga tegijat pole“ 1. novembri Äripäevas. Circle K on üks neid kaubandusettevõtteid, kus töökäsi napib. Kaupmeeste liidu juhatuse liikmena võin kinnitada, et meie ettevõte ei ole erand, vaid probleeme töökohtade täitmisel on kõigil kaupmeestel.

Kaubanduses on olukord veel mõnevõrra hullem. Lähtuvalt keelenõuetest ning töö iseloomust ja tervisenõuetest sobib kaubandustööle peamiselt vaid täies elujõus eesti keelt valdav inimene. Loomulikult tahaks iga tööandja, et lisaks elujõule ja keeleoskusele oleks töötajal veel ka muid omadusi ja oskusi, kuid, olgem realistid – hetkel peab nende ootustega piirduma.

Töökäte puudus kaubanduses ja teeninduses on juba nii kriitiline, et ühel hetkel tuleb ettevõtetel hakata langetama väga keerulisi otsuseid – kui pikalt saavad kaubanduskeskused avatud olla, millised poed tuleb muuta üldse iseteenindusel baseeruvaks, millised tuleb sulgeda, mida saab veel teeninduses ja müügis automatiseerida jne.

Kuid ega kaupmehed pole istunud, käed rüpes – kõik on pingutanud selle nimel, et inimesi leida ja neid kinni hoida. Saan täpsemalt rääkida küll vaid Circle K näitel, kuid usun, et sarnaseid samme on astunud ka paljud teised tööandjad.

Ainult palgast ei piisa

Ametiühingute juht Peep Peterson ärgitab ettevõtjaid palku tõstma. Circle K on tõstnud teenindajate palku viimase kahe aasta jooksul kokku ligi 20% võrra ning täna küünib müüja-teenindaja kogupalk 800 euroni ja rohkem kuus. Seda ei ole kindlasti palju, kuid samas on see palk oluliselt kõrgem kui miinimumpalk ning kõrgem ka Eesti mediaanpalgast (mis tähendab, et pooled eestlastest saavad sellest kindlasti madalamat palka).

Samas on selge, et palk üksi ei määra seda, kas ja kus inimene tahab töötada. Üha olulisemaks muutub töö valikul selle iseloom (ehk kui keeruline või pingutust nõudev see on) ja kui meeldiv inimene sulle juhiks satub. Sellepärast oleme Circle K-s viimased 2-3 aastat põhjalikult uuendanud tööprotsesse – kaasajastanud töövahendeid, võtnud kasutusele digitaaltehnoloogia mitmete rutiinide kontrollimiseks ning vähendanud töötajate koormust lisateenuste sisseostmisega ja iseteeninduskassade ning makseterminalide paigaldamisega. Teenindusjaamade juhtidena töötavad vaid parimatest parimad inimesed, kes läbivad regulaarselt koolitusi, mis aitavad neil arendada oma juhioskusi. Masinavärk töötab täistuuridel, aga töötajaid pole ikka piisavalt.

Kus on peidus kurja juur

Olen palju mõelnud selle üle, kus siis peitub see kurja juur – kaubandus ja teenindus vaevleb töötajate puuduses, kuid kuskil kodus kapi taga istub 32 000 mitte õppivat ja mitte töötavat noort. Miks nad eelistavad olla tööta, selle asemel, et töötada näiteks jaekaubanduses?

Esimene loogiline vastus võiks olla, et ilmselt on töökohad Tallinnas, kuid noored näiteks kuskil maakohas. Ometi on maakohas veel keerulisem värvata kui linnades, mistõttu kahtlen selle põhjuse olulisuses. Teine oletus on see, et noorte ootused on suuremad kui see, mida kaubandus pakkuda suudab. Samas, mis ootusi saab olla noorel, kes ei õpi ning kel pole ka töökogemust?

Noortest ja uuest põlvkonnast tööjõuturul on viimasel aastal palju räägitud, kuid minu hinnangul pigem ühekülgselt. Jääb mulje, nagu oleks need kergelt mugavad ja emotsionaalselt ülitundlikud uue põlvkonna esindajad ilmunud ei tea kustkohast. Aga nad on ju kellegi (sh ka minu ja mu eakaaslaste) lapsed. Kui kellelegi etteheitvalt otsa vaadata, siis pigem nende noorte vanematele, kes oma laste hoiakuid on kujundanud.

Mil moel siit siis edasi minna?

Minu ettepanek on järgmine – mittetöötavate noorte vanematel tuleb olukorra eest vastutus võtta ning noored tööle aidata. Olen vahel naljatades öelnud, et too oma laps Circle K-sse, teeme tast korraliku inimese. Aga eks igas naljas ole oma tõde. Mida paremat saab üks lapsevanem teha kui aidata oma lapsel leida õige tööandja. Kaubandus ei pea kujunema eluaegseks kutsumuseks, kuid sobib suurepäraselt esimeseks töökogemuseks – põhjalik väljaõpe, selged rutiinid, palju suhtlemispraktikat – mis saaks veel olla parem ettevalmistus edasiseks karjääriks.

Olen Toomas Tamsariga nõus, et ühel hetkel ei piisa meil mitte mingi vahendiga kohalikust tööjõust, et vabrikud tööl ja kauplused lahti hoida, kuid alustada võiksime tegevustest, mida saaksime teha kohe. Minu üleskutse on vanematele – leidke üles oma lapsed ehk need noored, kes ei õpi ja ei tööta, ning aidake nad tööle. Uskuge mind, me hoiame neid hästi ning anname töökogemuse, mis aitab neil edaspidi oma unistusi ellu viia.