Jaak Aabile tehti ülekohut

Avalik arvamus peab võimaldama igal ühiskonnaliikmel eksida, juhtunut tunnistada ning pärast seadusega ette nähtud karistuse kandmist või süütuks jäämist sirge seljaga edasi liikuda.

(Sotsiaal)meediat ning erinevaid väljaütlemisi vaadates jääb mulje, et süütuksmõistev kohtuotsus või vastupidi, oma vea tunnistamine ning selle eest määratud karistuse kandmisest tihtilugu ei piisa – ühiskondlik hukkamõist on kerge kujunema ning sellest lisasanktsioonist on võimatu hiljem vabaneda.

Värskeks näiteks on endine riigihalduse minister Jaak Aab, kes eksis, jäi vahele ning vastutas purjuspeaga rooli istumise ning kiiruse ületamise eest juhtimisõiguse kaotamisega üheks kuuks.

Kas seadustes kirja pandud sanktsioonidest tõesti enam ei piisa, miks pidi endine minister vastutama ka oma töökohaga? Mis veel hullem, juhtunu jääb süü toimepanijat erinevates interneti otsingumootorites ning mitmete moraalipolitseinike peades saatma ilmselt terveks eluks.

Võib küll öelda, et avaliku elu tegelase vastutus ongi suurem, kuid täpselt samuti nagu avalik staatus ei tohi anda eeliseid, ei peaks see ka möödalaskmisi võimendama. Inimese eraelus tehtud eksimused ei peaks puutuma tööellu sõltumata sellest, milline on tema ühiskondlik positsioon.

Aabi vastutus pidanuks menetlejalt saadud karistusega piirduma ka seetõttu, et temal mõõdetud 0,28promilline joove on erinevalt Eestist autorooli istumiseks sobiv paljudes Lääne-Euroopa riikides, sh Saksamaal ja Prantsusmaal ning ülimalt konservatiivse alkoholipoliitikaga Soomes. Praegu aga mõisteti inimene avalikult hukka teo eest, mis paljudes euroopalikes kultuuriruumides ei ületaks isegi uudiskünnist.

Aga võib minna veel hullemini. Aab raiuti negatiivselt inimeste mäludesse vähemalt mingi ajendiga, samal ajal kui süüdi mõistva kohtuotsuseta Siim Kallaselt küsitakse tänini põhjuseta: „Kus on miljonid?“