Ükski erakond ei räägi ettevõtjaga

Erakonnad ei tee veel nähtavat valimiskampaaniat, kuid poliitikud pakuvad vargsi juba ideid välja, et testida nende kandepinda ja valijate meelsust.

Ratsionaalne meel saab sellisest poliitikute käitumisest aru ning poliittehnoloogiliselt teevad erakonnad võimule püüdlevate organisatsioonidena kõik õigesti. Eestis on valimisealisi isikuid veidi üle 900 000 inimese, samas kui ettevõtlike inimeste osakaal nendest jääb ainult 20 protsendi ligi. Poliitikute teguviisi võib mõista, aga see ei tähenda, et selle peaks heaks kiitma.

Lisaks poliitikute poolt hülgamisele on ettevõtjatel keeruline ka enda häält ühiskonnas maksma panna. Ettevõtja ei saa üksi hakata avalikult vastu töötuskindlustuse ideele või öelda, et õlleaktsiis peaks siiski olema väiksem, sest see sööb meie kasumeid.

Selliselt käitudes kuulutataks ettevõtja lihtsalt kulakuks või rahaahneks persooniks, kes mõtleb vaid kasumist. Kurb on tõdeda, et edukaks ettevõtjaks olemine ei ole Eestis enam populaarne ega tunnustatud.

Ettevõtjaid tunnustatakse aastas korra või kaks ning kiidetakse nende panust, kuid samas heidetakse nende teele ette pidevalt uusi takistusi, mis on seotud kas ebasoodsate otsuste, tõusva halduskoormuse või ebastabiilsusega poliitilises protsessis.

Majandusega suudab tark ning teadlik ettevõtja arvestada ja püüab seda ka prognoosida. Muutlikud poliitilised tõmbetuuled on kahjuks need, mille vastu ei suuda äri tegev inimene end kaitsta ning see muudab ettevõtlusega tegemise Eestis järjest keerukamaks.

Mõtleme korra tagasi viimastele poliitilistele ideedele, mis ühiskonnas uudiskünnise ületasid, ning sellele, keda need ennekõike kõnetavad ja mis eesmärke täidavad.

Täiendav tööõnnetuskindlustuse maks. Sotsiaaldemoraadid pakkusid välja, et ettevõtjad peaksid hakkama veel täiendavalt tasuma tööõnnetuskindlustust, millel on kahjuks järjekordse varjatud maksu tunnused. Ettevõtte jaoks saab see olema järjekordne lisakulu. Puuduvad mõjuvad põhjendused, miks sotsiaalmaksetest, mis on ettevõtetele niigi suur rahaline koormus, enam ei piisa.

Töötukassa reformimine. Riigi suur plaan töötukassa reformimisest ei saa samuti olla ettevõtjatele rõõmusõnumiks, sest amet on väga selgelt välja öelnud, et hakkab toimetama ka töötavate inimeste tööhõive ja ümberõppega.

Ettevõtlussektori jaoks tähendab see seda, et firma makstavast töötuskindlustusmaksest hakatakse ümber õpetama nende endi töötajaid, et tööturul mujale liikuda.

Väikeaktsionäride eelnõu eesmärkide ja tagamaade suhtes tuleks olla kriitiline ning mõelda hoopis sellele, kas eelnõu eesmärk ikka on kaitsta väikeomanikke.

Või tajus riik siin pigem võimalust, et väikeaktsionäride kaudu on võimalik survestada ettevõtteid jagama dividende ning maksma seeläbi tulumaksu? On ju viimane olnud riigil pidevalt pinnuks silmas, sest Eesti ettevõtted istuvad enda rahakuhja otsas, kuhu riik küüsi taha ei saa.

Kui ise ei saa, siis ehk saame teiste abiga.

Teemakohaseid näiteid leiaks veel ja veel. Näidetest veel olulisem peaks olema arusaam, et ettevõtjad on meie majanduse vedurid ning eelarve täitjad. Näib, et poliitikute ringkond ei taju vastutust, mida ettevõtlussektori ruineerimisega võetakse.

Vahel tasuks mõelda, et kui riigieelarves raha ei ole, siis tasuks jätta ehk mõni lubadus lubamata ja mõni rumal otsus lauasahtlisse.

Ei maksa saagida oksa, millel istud. Kui varem on püütud oksa ehk kärpida, murda või painutada, siis näib, et varsti tõmmatakse käima mootorsaag.

Ning ei saa olla kindel, kas piirdutakse vaid oksaga või minnakse juba ka tüve kallale. On aga kõigi huvides, et Eesti majandusest ja ettevõtluskeskkonnast ei jääks alles jändrik känd, vaid see puu oleks elujõuline ja kannaks vilju veel mitmele põlvkonnale.