Teeme Eestist talentide tõmbekeskuse

Edulood inspireerivad, eeskuju nakkab, ägedad töökeskkonnad tõmbavad tegijaid pardale. Kui me suudame maailmas luua Eestist tähenduslike ja lennukate mõtete sünnimaa kuvandi, siis me ei pea talente tikutulega taga otsima, vaid nad tulevad ise ja võtavad sõbrad ka kaasa.

Kõnekas on fakt, et kui mujal maailmas õnnestub vaid väike protsent idufirmadest, siis Eestis on õnnestumise protsent suur. Eesti inimene mõtleb asjad läbi ja teeb ära. Tegusid on tehtud nii riigi tasandil (e-valimised, e-residendid, e-riik, e-valitsus) kui ka eraettevõtluses. Seekordses tööandjate manifestis toonitavad aga tööandjad, et me ei tohi loorberitele puhkama jääda, käes on hetk valida arengu ja nostalgia vahel.

Idufirma elutsükkel sisaldab kiiret kasvu, uute turgude hõlmamist, uute investeeringute kaasamist ja nende suunamist arendustegevusse. Idufirma ehitamisel ei saa kunagi loorberitele puhkama jääda ja ka investorid tahavad näha pidevat arengut. Arengu loomine eeldab töötajate ergastatud seisundit, loomingulisust, õppimisvõimet, probleemide lahendamise oskust, tiimitöö pädevust. Sarnasest mudelist võiks ka Eesti riik lähtuda, meist ei tohi saada Nokia-sarnane ettevõte, mis oli esirinnas, aga jäi puhkama ja lasi teised mööda.

Ettevõtjad toovad manifestis välja, et siinne muutuv õiguskeskkond ei ole investeeringuid soosiv ja pigem hakatakse muid riike eelistama. Selles on neil tuline õigus. Oma valdkonnas näen näiteks, et Eestis on murekohaks igapäevasteks makseteks pangakontode avamine välismaalastest eraisikutele ja välismaalastega seotud firmadele. Ühelt poolt oleme maailmas tuntud suurepärase e-riigina ja panustame palju e-residentide programmi, samas ei ole me elektroonilise isikutuvastamise osas kuigi kaugele jõudnud ja seetõttu on kontode avamine ning nende avatud hoidmine välismaalastele pingeline.

Riiki tulevaid investeeringuid pärssivat tegevust tuleb võtta tõsiselt. On kahetsusväärne, kui läheme lihtsama vastupanu teed ja keeldume avamast pangakontosid välismaalastele, selle asemel et näha rohkem vaeva ja teha rahapesu riskide maandamiseks põhjalikumaid taustakontrolle modernse tehnoloogia abil. Probleemkohad on spetsialistidele teada, teadlased ootavad tellimust lahenduste väljatöötamiseks, võtmesõnaks on siin avatus koostööle ja riiklikul tasandil prioriteetide seadmine.

Manifest toob välja ka murekoha, milleks on töötajate puudus, eriti tugevalt annab see tunda infotehnoloogia sektoris, aga ka lihttöö vallas. Õhku on visatud küsimus, kas võtame suuna avatusele või suletusele. Avatus eeldab välistööjõu kaasamist, selle soodustamiseks on manifestis tehtud ettepanek kaotada sisserände piirarv spetsialistidele, kes saavad keskmisest kõrgemat palka.

Suund avatusele saab olla ainuke tee, aga küsimus on, kellele me tahame avatud olla. Kindlasti on Eestil võita eelkõige avatusest talentidele, kõrge tootlikkusega töökohtade loomisest. Eesti võiks olla koht, kus ristuvad targad mõtted ja tipptegijad üle maailma, kus luuakse essents, mis viiakse seejärel üle maailma taas laiali. Suurem küsimus on, kuidas seda teha?

Eesti on küll e-riik, aga ka selles vallas on veel arenguruumi. Eestisse elama ja tööle asunud välismaalased takerduvad bürokraatiasse ning ka lihtsad toimingud võivad võtta väga kaua aega. Oleks aeg leida viis, kuidas säästa nii tööandjate kui ka töötajate aega paberimajandusega tegelemisel. Kuid ka ainult mugavatest tingimustest ei piisa, talendid ootavad töörõõmu, inspireerivat keskkonda, eneseteostuse võimalust.

Manifestis toonitatakse hea töökeskkonna vajalikkust, mis suurendab oluliselt töötaja motiveeritust tööle asuda. Tänapäeva inimese toob kohale võimalus tegeleda millegi tähendusrikkaga ja teha seda koos teiste talentidega. Kus on, sinna tuleb ka juurde. Panustamine vaimsesse ja füüsilisse tervisesse toob hiljem mitmekordselt tagasi. Erialaste oskuste kõrval on niisama vajalik vaimne tervis, oskus pingeid maandada, oskus suhelda, oskus kohaneda. Kahjuks pööratakse hariduses sellistele väärtustele väga vähe tähelepanu, ka “pehmete” oskuste omandamine võiks olla hariduse loomulik osa.

Manifest toob samuti välja, et tööandjaid ei tohiks kõrgemate maksude näol karistada, sest nad panustavad oma töötajate tervisesse ja heaolusse. Pakkudes sportimisvõimalusi, edendades tervislike eluviise ning soosides inimestel enda tervise eest hoolitsemist on tööandjal lihtne panustada. Miks siis mitte seda tööandjale lihtsamaks teha?